Kui kõik teed viisid mehed lõpuks koju
Külavanema ja endise tippjalgratturi Karli Lamboti esiisad on Jumindas elanud sestsaadik, kui nad Rammu saarelt 1884. aastal ümber asusid.
Karli Lambot teab oma esiisade Eestisse sattumise lugu. Põhjasõja aegu põgenes perepoeg Claus Clamarsback Soomest Sipoo mõisa paadiga Pranglile. Ta võttis naiseks Jägala-Jõesuust pärit Trino ning põgenenud hiljem koos naise, tütar Mari ning poeg Jaaguga Rammu saarele.
Rammu saarel tulevadki esimest korda mängu Lambotid. Nimelt võttis Claus endale 1718. aastal abimeheks soomerootslasest Joac Lamboti. Need kaks peret panidki alguse Rammu põlisasustusele.
1920. aastaks oli Lamboteid Rammu saarel vaid üks pere – Taneli talus elavad isa Gustav ja ema Anette ning nende lapsed. Mõni aasta hiljem avasid need Rammu saarel esimese poe.
Charly tänaseni
Karli Lambot teab, et Ardennides Belgias on koguni Lamboti-nimeline küla.
“Nemad seal väidavad, et Lamboteid ei saa olla mujal kui vaid Belgias ja Prantsusmaal. Kui ma 1963. aastal Prantsusmaal võistlemas käisin, hüüti mind Charlyks, sest 1953. aasta Prantsusmaa meister oli Charly Lambot. Vanad rattasõitjad hüüavad mind Charlyks veel tänase päevani.”
Rattasõit on Lambotitel ilmselt veres, elagu nad siis kus tahes, 1919. ja 1922. aastal võitis kuulsa Tour de France’i näiteks mees nimega Firmin Lambot. Salapära kui palju!
Juba ammustest aegadest peale hakkasid Rammu Lambotid endale Kaberneeme kandist naisi võtma. Tollel praegu asustamata saarel oli omal ajal koguni 23 peret. Lambotid said saarel elada 146 aastat, siis hakanud seal kitsaks jääma. Seejärel kolisid viis peret Rammust Jumindale, üks neist oli Karli vanaisa. Tuntumad pered olid kindlasti kuulsad piiritusekuningad Kronströmid.
Aga Karli emagi pärineb “traditsiooni” kohaselt ikka Kaberneemest.
Vanemad abiellusid 1927. aastal, kokku oli peres neli last – kaks Karlist vanemat venda ja õde.
Peamiseks sissetulekuallikaks, nagu rannarahval ikka, oli kalapüük. “Maad oli vähe, vaid seitse ja pool hektarit. Mõisniku ajal käidi meie perest merel kahe paadi ja viie võrguga. Nii, kuidas Kolga mõisnik lubas. Meie talukoht sai lõplikult välja ostetud 1912. aastal.”
Enne Rätsepa talu kolmanda perepoja sündi aga leidis siinkandis aset sündmus, mida võib oma traagilisema külje pealt pidada maailma suurimate hulka kuuluvaks. 1941. aasta lahkusid punavägi ja -laevastik kiirendatud korras nendest aasta varem okupeeritud Tallinnast. Ettenägelikud sakslased ja soomlased olid nende vastuvõtuks Juminda poolsaare lähistele paigutanud ajaloolase Mati Õuna andmeil 1612 miini ja 657 lõhkepoid, seadnud poolsaarele üles tankitõrje- ja suurtükipatareid.
Tagajärjena sai tolles surmatoovas tõkkes otsa arvata 54 laeva tosina tuhande inimesega. “Vanemad rääkisid, et kogu meri oli põlenud, seitsme laeva korraga põlemist võis rannast näha. Päästma ei tohtinud minna kedagi, sakslaste tuli oli siit kogu aeg peal. Mu kaks tädimeest ja veel üks naaberküla mees läksid koos saksa allohvitseriga – kellest sai miinilahingu Saksa–Soome poole ainus ohver – seda nodi vee pealt korjama, aga sattusid miini otsa. Pärast polnud enam õieti midagi mattagi.“
Roosa sammas
1971. aastal pandi siia maailmaajaloolise sündmuse mälestamiseks kummaliselt roosa graniidirahn. Mälestusmärki taastati ja uuendati kolmkümmend aastat hiljem juba iseseisvas Eestis. Tekstid ausambal on sõnastanud kuuldavasti Lennart Meri isiklikult. Muide, paljud siin käinuist kivi värvi ehtsusesse ei uskuvat. “Punased värvisid selle roosaks!” oli näiteks veendunud üks siin hiljaaegu käinud väliseestlasest vanahärra.
Istume rannakividel, vaatame peegelsiledat veepinda ja püüame silme ette manada mingit pilti tollasest õudusest. Kaugelt torkab silma juskui fatamorgaana, midagi saaretaolist puudetutiga keskel. Karli Lamboti sõnul on see lõunapoolsem Malusi saar, kus 1820–1865 Kolga mõisa kõrtsi peetud.
Sellest sai Eesti ja Soome salakaubavedajate kohtumispaik, kus kaubeldi kõiksugu kraamiga. Käibel oli mitut sorti raha ja kõneldi paljude mererahvaste keeli. Kuulus oli kõrtsimees Ants Kvelstein, kel oli kombeks viinavaat üles tõsta ja lasta tuliveel otse endale kurku voolata. Selle auks panid soomalsed talle ka nime – Viru piru. Viimane kõrtsimees Juhan Kvelstein ostis mõisnikult kõrtsihoone ära ning vedas Haapse külla endale elumajaks. (Täpsemad andmed taas Mati Õunalt.)
Kui Karli Lambot Jumindal 1942. aastal sündis, oli tema isa erinevalt paljudest teistest isadest õiges kohas ehk oma kodus, teda päästis kunagi silma vigastanud kuuseoks. Nõukogude repressioonid peret eriti ei puudutanud (“Siin inimesed ei kaevanud üksteise peale, muidu oli Kolga vald küüditatute arvu poolest esirinnas.”), hobuse tahtsid venelased kaasa võtta. “Aga minu ema oli kange, nuias selle hobuse tagasi.” Veel pärast sõda elas Jumindas 107 inimest ehk pea kolm korda enam kui praegu.
Vahva nimi – Kaltenbrunner!
Karli läks kooli kuueaastaselt, kolmeaastasena oli tal juba lugemine käes. “Vanaisa jäi pimedaks, temale lugesin nelja-aastase poisikesena ette uudiseid Nürnbergi protsessist. Meelde jäi sellest tekstist vahva nimi – Kaltenbrunner! Matemaatika ja füüsika mulle nii hästi ei istunud, sestap sõimati mind mõnikord lolliks.
Ja koolivägivallaks nimetatud ilmingut oli siin Leesi koolis küll ja küll – vahetunnis tuldi aina maadlema ja pandi jalga ette. Paar-kolm neist ärapanijaist on nüüdseks end juba surnuks joonud.”
1948. aastal ilmus Juminda randa haruldane nähtus – Soome kalalaev. “Meie, poisikesed, hiilisime ikka seda passima. Torm tõi ta siia, mootor ütles üles. Meeskond pandi ühe maja sahvrisse kinni ja hoiti seal nädal aega. Kas nad said Soome tagasi või läksid spioonidena Siberisse, on tänini ebaselge.”
Teinegi suguvendade laev jäi siinkandis karile. “Siis ajas kordoni ülem Kovaljov valge hobuse seljas piitsaga rahvast laiali – lähemale kui sada meetrit ei tohtinud rannast minna. Seejärel mindi, piirivalvurid kaasas, seda mootorpaadiga lahti tõmbama. Ja lahti ta saadigi.”
Kord, 10aastase poisikesena, taheti ka Karlit spiooniks tembeldada. “Ükskord sai isa mind merele kaasa kaubelda. Muidu võis igast perest ühte paati minna vaid üks inimene. Kui oli rohkem, arvati kohe, et tahavad jalga lasta. Oli parajasti suur lainetus ning kontrollima tulnud sõjalaev avastas mind paadist. Tervet meie paatkonda hoiti siis kaks päeva Loksal kinni. Kusjuures ametlikult olin seal spiooniks mina!”
Merele pääses Jumindal ainult paadisadamast, mille ümber oli okastraataed püssimehega valves. Poisikesed said ujuma vaid hoolikalt koerameeste käimisi passides.
“Kalapüük oli siinkandis isegi Vene ajal kõva tänu kordoni olemasolule. Kuus perekonda kolisid isegi Andineemest sellepärast siia. Seal püüda ei tohtinud, ähvardati lausa paadid pooleks saagida. Aga siit veeti päevas mitu autotäit kala ära. ”
Jalgrattapisiku süstis tulevasse tippratturisse mahajäetud vana Saksa jalgratas. “Naabrinaine tuli lammastega järel ja lükkas mind pisut maad tagant, sõitsin kuni Leesini välja, ja nii ma selle sõitmise selgeks sain. Olin siis kuueaastane.”
1958. aastal läks Karli Lambot Tallinna õppima. “Torujüriks,” ütleb ta ise. Kopli ehituskooli.
Ning ühtlasi Tööjõureservidesse jalgrattatrenni tegema. “Seal oli tase hirmus kõva, kõik need kolm kuulsat Antsu olid seal (Väravas, Tombak ja Adamson – I. P.).” Sisse pääses ainult konkursi kaudu. Katsetel sai Karli Lambot teise koha ning tagas endale sissepääsu.
Esimeses trennis tuli joosta mööda Paldiski maanteed kakskümmend kilomeetrit “vanadega” koos. Treeneriks oli kuulus Lembit Sestverk, NSV Liidu teeneline treener. “Aga eks tema lõi mu paar-kolm korda kui perspektiivitu minema. Nooremate treener Guržinski võttis mu jälle tagasi. Kolme aastaga täitsin meistersportlase normi, veel aastaga jõudsin NSV Liidu koondisesse.”
Vene keel suus
Karli Lambot oli Eesti rattameestest esimene, kes pääses Moskvasse vägevasse AKSKsse ehk armee keskspordiklubisse. “Vene keel oli mul absoluutselt aktsendivaba, nii palju oli kasu neist piirivalvuritest ja madrustest, kes Jumindas ringi liikusid. Meie majas elasid poolteist aastat kaksteist Vene madrust. Me olime surutud perega väiksesse magamistuppa kümne ruutmeetri peale.
Sportlase-aegadel ei mõelnud Karli Lambot veel kodukohta tagasi pöördumisest. Ja ega eemal oldud aeg lühike polnudki – tervelt kolmkümmend aastat. Ning edu rattasadulas – kolm NSV Liidu meistri tiitlit ja kamaluga muid auhindu – seesuguseid mõtteid eriti ei soosinudki. “Elasime Moskvas suhteliselt hästi, erariided olid kapis, 120 rubla sain kuus kätte. See aga oli Liidu keskmine palk juba. Ega see Moskvas olek eriti kellelegi ei meeldinud – sellest, et ma 1965. aastal Moskva meeskonnaga meistriks tulin, kohalikus ajakirjanduses suurt juttu polnudki.”
Viis korda öeldi Karlile, et ta sõidab ka olümpiale Tokyosse. “Olin juba kindel kandidaat. Hoolduspool oli kõva, meiega oli arstide brigaad kosmonautide aparatuuriga, kogu aeg hoiti juhtmed küljes. Siis tuli Krimmis Liidu velotuur. Enne seda aga kukkusin rängalt. Mulle meeldis hirmsasti mäest alla tulekul teistest mööda kimada. Ai-Petrist allatulek on 21 kilomeetrit pikk, 350 kurviga.
Kitsas tee, nagu meil siin küla vahel. Mina sõitsin selle maa maha 20 minuti ja 5 sekundiga, see oli Liidu meestest teine aeg. Siis läks mul seal treeningul kumm katki. Viskasin end kukkudes külili. Kruus võttis terve ruutmeetri nahka maha. Ja jalg oli jäme. Kuid sõitma pidin edasi, hommikul kiskusid poisid lina keha küljest raginal lahti. Nõnda jäigi Tokyos käimata – olin teine varumees, Väravas oli esimene – ja enam-vähem kindel medal saamata. Siiamaani näen neid aegu unes.”
Karli Lamboti ratturikarjäär kestis tosin aastat. “Eks mul oli pruut olemas ja kange tahtmine koju tulla. 43 aastat oleme temaga juba koos elanud. Ta on pärit Tartust.”
29. kaevur
Eestis tegi Karli Lambot mõnda aega sporti edasi. Perre sündisid kaks last – tütar ja poeg.
“Olin mõnda aega treener. Tallinnast korterit ei saanud, siis tuldi Kalevist pakkuma, et mingu ma paariks aastaks Kohtla-Järvele. Nii tegingi. Kogu elu kulges garaažis ja maanteel. Aga raha oli vaja ning läksin tööle kaevandusse. Kokku olen maa all töötanud 11 ja pool aastat, 18 000 tundi. Estonia kaevanduses. Minu keskmine palk oli 500 rubla kuus, Käbin sai 800. Pälvisin koguni aukaevuri tiitli ja mundri, mis sarnanes admirali omaga. Olin 29. Eesti kaevur, kes 44 aasta jooksul säherduse sai! Rabasin kõvasti, lapsed oli vaja koolitada.”
Pea iga nädal käis Karli Jumindal aina viletsamaks muutuvaid vanemaid vaatamas.
“Eks ränk töö hakkas ka tervise peale käima. Žiguli 03 oli samuti juba istumise all. Käisin veel seda päris üksipäini Tuulast toomas.”
1987. aasta nägi Karli Lambotit juba Jumindal Kirovi kolhoosi osakonna autoremondilukksepana. “Naine tuli mulle kolme aasta pärast Kohtla-Järvelt järele. Mäletan, kuidas kolhoosi bussiga sai Balti ketti sõidetud. Vanemad olid haiged, aga eks koduigatsus oli ka hirmus suur.”
1990. aasta jaanuaris valiti Karli koduküla vanemaks ja seda kohustust on ta oma õlgadel tänini kandnud. “Viiekümneselt läksin päevapealt pensionile. Kümme aastat olin veel vallamajas ametis looduskaitseinspektorina. Andsin välja kalapüügilubasid ja tegelesin kogu selle aruandlusega. Ja neid lube polnud vähe – üle kuuesaja. Meil ju oli (Loksa valda enam pole, on Kuusalu) siin Loksa vallas tervelt 14 rannaküla. Ning rannajoont lausa 78 kilomeetrit.”
Mehel on tänini kaks paati ja kui ilm vähegi lubab, on ta merel. “Praegu panen kolm võrku välja ja saan kümme-kaksteist lesta. See-eest on nad hästi prisked. Realiseerimisega raskusi pole, ettetellimisi on juba nii palju. Välismaalased on eriti maiad soolasiia ja soolalõhe peale.”
Lesta priskust saame Karli Lamboti lahkes kodus ise ka maitsta, suitsutatult viib see linnamehel suisa keele alla. Kalamehelt sobib ja lausa peab küsima selle suurima kohta. “Üheksateist ja pool kilo,” kõlab vastus. “Lõhe. Kahekümne ühe ja poole kilose olen aidanud pealinna meestel välja tirida. Aga oma vanaisa vastu pole ma seni veel saanud. Tema tõi välja kolmekümne kuue kilose.”
Vanaisal käib külas kolm lapselast. “Eks poisid ole ühtelugu siin. Ja Lambotid on Jumindas ka tulevikus.”
Küla vahel ringi käies saad aru, miks just see mees nii kaua küla eesotsas on seisnud. Sest pea igal meeldejääval ettevõtmisel siin rannas on Karli Lamboti käsi ja süda juures olnud.
