Kui suur hulk eestlasi oskas lugeda XVIII sajandil?

 (18)
Kui suur hulk eestlasi oskas lugeda XVIII sajandil?
ESTONICA.ORG

Eestlased lugesid John Bunyani kuulsat teost “Palveränduri teekond” juba XVIII sajandil.

Aastatel 1946–1948 asustati põgenikelaagritest Ühendkuningriiki ümber 4000–6000 eestlast, nende seas ka mu ema Alice Meikar.

Juulis 1946 asutas Eesti Vabariigi suursaadik August Torma koos Inglismaa Kirikuga Londonis esimese eesti luteri koguduse. Esimene jumalateenistus peeti järgmise aasta emadepäeval Rootsi kiriku saalis.

Kogudus töötab nüüd Londoni Püha Anna ja Agnese kirikus (esmamainitud 1137). Kirik sai 1940. aasta 29./30. detsembri ööl pommitamises kõvasti viga, ent taasavas uksed luterlastele (kaasa arvatud eestlased) 1966. aastal.

Kuulsate kirikuliste seas on olnud luuletaja John Milton (1608–1674, “Ükski vähegi taiplik inimene ei hakka rumalast peast eitama, et kõik inimesed on loomulikult sündinud vabana.”), metodismi asutaja John Wesley (1703–1791, “Miks peaks saatan kõik parimad viisid endale saama?”) ning John Bunyan (1628–1688, “Selge tähendusega sõna tabab ühtelugu märki; samas kui kõrgesti õpetatud sõnad vaid läbi õhu vihisevad.”), kes kirjutas “Palveränduri teekonna”.

Määri vennad

Ja siinkohal ootab meid taas üks selline üllatus, mida emand Elul on kombeks pakkuda. “Palveränduri teekond” tõlgiti XVIII sajandi lõpus Võrumaal (saksa keelest) lõunaeesti keelde ja liikus talurahva seas käsikirjana.

Seotud lood:

Arvatavasti tõlkis teose Urvaste kihelkonna koolmeister ja köster Mango Hans (Hans Thal, u 1713–1780), kes tõlkis muidki raamatuid ja umbes 60 hernhuutlaste laulu ning kirjutas ka ise.

Kirjaoskus ja kirjavara levis tollal talurahva seas suuresti tänu hernhuutlusele ehk vennastekoguduste liikumisele. Paljud tolle Moraaviast ehk Määrimaalt pärit protestantliku äratusliikumise vennaksed ehk nn määri vennad tulid siia Saksimaalt Herrnhutist, kus asus liikumise keskus.

Väärtused, millest vennaksed lugu pidasid, olid kristlik ühtsus, isiklik vagadus, muusika (tähtsal kohal laulukoorid ja puhkpilliorkestrid), karskus (kainete käsitöölistena olid nad pärast Põhjasõja hävitustööd Vene võimudele meeltmööda) ja misjonitöö.

Ajaloolane Mati Laur on kirjutanud, et vennaksed “pakkusid talurahvale eneseteostusvõimalusi. Mitte asjata ei võetud hernhuutlik termin “ärkamine” nii eestlaste kui lätlaste rahvusliku liikumise sünonüümiks. /.../ Pole ülearune lisada, et nii Friedrich Reinhold Kreutzwald, Carl Robert Jakobson, Jakob Hurt, Villem Reiman kui Jaan Tõnisson olid kõik pärit hernhuutlikest perekondadest.”

Lisaksin veel omalt poolt, et vennastekoguduste misjonitöö ühendas eestlased ka silmapaistva rahvusvahelise võrgustikuga, kuhu tollal kuulusid Põhja-Ameerika põlishõimud (Moraavia Mohikaanlased oli põlisrahva esimene kristlik kogudus praeguse USA territooriumil), Kariibi aafriklased, Gröönimaa inuitid ja Austraalia aborigeenid.

Ei tea, mida XVIII sajandi Urvastes neist välismaa uudistest arvati... Oled sa kuuldel, Contra?

28 aastat vangla vahet

Bunyan on kirjutanud, et tema isa oli pärit klassist, mis “tolle maa suguseltside seas oli kõige põlatum”. Bunyanid olid katelsepad, kes käisid külast külla potte-panne parandamas. Mõneski häärberis või pastoraadis peeti katelseppi ainult veidike etemaks kui põlatud mustlasi.

John Bunyanist sai pietistlik kristlane ehk inglisepäraselt puritaan pärast seda, kui ta võttis naiseks noore orvu, kelle ainus kaasavara oli kaks raamatut: “Lihtsa inimese tee taevasse” ja “Vagaduse õpetus”. Puritaani tiitel tuli talle hiljem – John ise kutsus end lihtsalt kristlaseks.

Pärast usuvahetust sidus Bunyan oma töörännakud jutlustamisega. Ta sai populaarseks, ent teda kutsuti ka nõiaks, jesuiidiks, teeröövliks (üsna huvitav sõimuskaala!). 1660. aastal ta arreteeriti väljaspool riigikirikut jumalateenistuse pidamise pärast.

Vangla vahet käis ta kõik ülejäänud 28 eluaastat. Kinni istudes tegi pere ülalpidamiseks saapapaelu, pidas kaasvangidele jutlusi ja kirjutas raamatuid, sealhulgas “Palveränduri teekonna”.

Küll pidi Bunyan meeltmööda olema meie väärkoheldud esivanematele! Näiteks sellisele mehele nagu hernhuutlane Tallima Paap (u 1707–1768) Haanjast, kes jutlustas, et kõik inimesed on vennad ning kogu maine vara (ka mõisade oma) kuulub neile ühiselt. Ka Paap anti lõpuks kohtusse, kui parunid talurahvarahutusi pelgama hakkasid.

Vaheldus epistlitele

1743. aastal keelas keisrinna Jelizaveta I hernhuutluse. Keeld kehtis, kuni Katariina II 1763–1764 selle jupphaaval tühistas. Vahepeal jätkas liikumine eestikeelsete n-ö samizdat-tekstide avaldamist. See oli (minu meelest!) esimene, ent kindlasti mitte viimane kord, kui võimuvastalised hääled põranda alla
kolisid.

Õige vabastav tunne pidi maarahval olema, kui nad vahelduseks virilale epistlile priskelt pastorilt kantslis või ülbelt parunilt mõisas kuulsid katelsepa kõvasti võrdsust kuulutavat häält.

Ja on see alles jutt, mis Bunyanil on pakkuda! “Palveränduri teekond” oli üks esimesi raamatuid, mida ma lugesin. Suuremat sorti kristlaseks see mind küll ei muutnud, kuid sellega ei saanud hakkama ka Piibel (samuti vägev juturaamat). Aga küll mulle alles meeldisid need lood ja see
draama...

Pealegi on viimane sõna Bunyanil – esmailmumisest saadik 1678. aastal on “Palveränduri teekonda” pidevalt juurde trükitud ja see teos on tõlgitud enam kui 200 keelde.

Kui suur hulk eestlasi oskas lugeda XVIII sajandil?

Cambridge’i ülikooli professori Timothy C. W. Blanningi uurimuse järgi oskas Inglismaal 1750. a lugeda 60% mehi, Prantsusmaa maapiirkondades 1780ndatel 47% mehi ning “saksa keelt kõnelevas Euroopas” oli 1800. a lugeda oskajaid umbes 25%.

Venelased ei hakanud õigupoolest lugema enne kui sajand hiljem – 1860ndatel, kuid see on omaette lugu.

Liivimaa ja Eestimaa kohta aga näitavad protokollid, mida peeti pärast talurahva muutmist sõjaväekohuslaseks 1796. aastal, et eesti keele kõnelejatest oskas lugeda 66%.

Kes mida luges?

Kuid mida oli tollal eesti keeles lugeda? Piiblid maksid palju, seega jäid üle katekismus, palved ja laulud “Kodu- ja kirikuraamatus” ning mõni vana testamendi lugu kalendris, mida viletsas eesti keeles olid enamasti kirjutanud üksikud heatahtlikud saksa pastorid.

Ent Urvastes sai karjane, künnipoiss või teenijatüdruk lugeda, kuidas elavad ja toimetavad hea Palverändur ja isand Vaprameelne, rumal emand Kerglane (Hävingu linna elanik, kes peksab keelt madam Kergemeelse majas peetud nilbe peo üle), vastik isand Käbe (kes jätab oma tüdruku maha, kui avastab, et too õmbleb riideid üksnes vaestele kinkimiseks), ning mis kõige tähtsam tol Kalevipoja-eelsel ajal – hiid Armuheitmatu (tuntud ka kui Verejanuline), hiid Muserdaja, hiid Surmasaatja ning Paavst (inglased olid XVIII sajandil ägedad antikatoliiklased) ja Pagan, keda käsi tõuseb Vanapaganaks tõlkima...

Kena kevadet kõikidele lugejatele!

Elame, näeme.


LUGUDE SARI

Elame, näeme

- Kirjanik, tõlkija ning toimetaja Hilary Bird heidab kord kuus sise- ja välisvaatleja värvika pilgu Eesti elule.