Kukerpillid: Las jääda nii kui oli … 40 aastat järjest!

Kui vaja, võivad nad peast 400 lugu jutti maha mängida – tsiigadi-tsaagadi stiilis.

Iga õige väliseestlase riiulil pidi vanasti olema üks puust Kalevipoeg ja Kukerpillide vinüül. Selle linnalegendiga katsun neljale habetunud härrasmehele külje alla saada. Kerge see ei ole. Pundi sünnipäevani jääb küll veel mitu päeva, aga tunni aja pärast peab värskelt avatud Kochi aidas kõlama Kukerpillide esimene laululugu ning meestel käed-jalad pille ja kohvreid täis. Saan siiski jutule, kui luban aidata asju tassida. Teen pillimeeste keeles “transat”. Laval käib sagin ja pillihäälestamine omasoodu edasi. Mehed vastavad, kui aega saavad.

Kuidas selle Kalevipoja ja Kukrite vinüüliga ikka oli?

Ike (Igor Volkov): Võib olla üsna tõene lugu. Kanada eestlased on meie plaatide saatel lastele eesti keelt õpetanud. Rootsi omaaegsetes eesti koolides olid meie plaadid samal põhjusel kasutusel. Tuleb välja, et oleme väikest viisi ka pedagoogi tänuväärset tööd teinud. Tom (Toomas Kõrvits): Eks neid plaate ole mujalt ka leitud. Ühes Soome väikelinnas sattusin kord napsuseltskonnas peremehe plaadikogu sorima, ja ennäe, teadagi mis näppu puutus – meie oma plaat. Mees oli kunagi Viru hotelli ehitamas käinud ja plaadi Tallinnast kaasa toonud.