KULTUURIELAMUS: Et me õued õitseksid
Kui peol saab olla tulemus, siis on selleks kinnitus: Raplamaal õued tühjaks ei jää.
Pidu peeti pühapäeval. Reedel, kui olin aiamasinate poest trimmerile jõhvi ostmas, sain poodide ees kokku Valter Uusbergiga, kes ütles, et läheb hobusele ja lehmale saba vaatama. Arvas, et see võiks olla köiest.
Koduõu õunaaiaga
Seal me siis aretasime üsna pikalt teooriat, kui palju peaks laulu- ja tantsupeo publikul olema visuaalset vaatamist peale esinejate jälgimise. Selgus, et Valter on Raplamaa peo kunstnik. Tean aastaid, et ta on just see mees, kes joonistab alati valmis täpsed kavandid, ja ühtlasi on selle vana kooli mees, kes peas valminud ideed ka oma kätega valmis teha oskab. Üsna haruldane anne tänapäeval.
Ja oligi siis sellel peol läbivaks kujundiks õun. Õun kui maailma loomise sümbol. Peo logol oleval õunal on kaheksakandmuster. Valter oli Raplamaa pidupaigale Tammemäel andnudki koduõue ilme. Ning seal õuel siis vaatamiseks hobune, lehm ja siga. Sellised stiliseeritud, suured, puuokstest tehtud.
Peaproovis sattusime kõrvuti istuma helilooja Pärt Uusbergiga. Ta on väga oma isa laps. Tähendab see seda, et temaga on alati huvitav koos mõelda. Kui selle kokkusaamise Raplamaa 2018. aasta laulu- ja tantsupeo konteksti asetan, siis tegi peo uhkeks just see, et õunaõues said noored vanadega kokku.
Varasematel aastatel on Raplamaal peetud kaks eraldi pidu – memme-taadi oma ja see teine, kus nooremad. Seekord oldi ja pidutseti koos, ning see tundus kuidagi õige.
Sain alles peaproovis teada, et Uusberg on ka selle suursündmuse lavastaja. Ütlesin tema pojale Pärdile proovi vaadates, et märkan isa dramaatikat. Ju see miskipärast pisut irooniliselt kõlas, sest Pärt vaatas mulle tõsiselt otsa ja ütles, et tema isa võib taoliste ütlemiste suhtes ehk tundlik olla.
Sümfooniliselt kõlav regilaul
Muidugi Pärt ei tea meie pikki arutlusi tema isaga sellest, et üks märk muutumisest – no suuremalt öeldes maailma muutumisest – on see, et vanad ja noored enam kokku ei saa ei kodus ega õues. Ja seda, et isa Uusbergi dramatism, mis peo käekirjas selgelt loetav oli, mulle hoopis meeldib.
Sellisel peol, mis ju suurvorm, tulebki kasutada suuri sümboleid ja kujundeid. Näiteks pilt, kus valgeis rõivais neidudelt, kes suurte õunte hoidjad, kuri jõud neid käest võtta püüab. Ja hiljem siis, kui aeg on käes, seotakse neile õuntele sinimustvalged lindid külge.
Pärt Uusberg seadis just selle peo jaoks Tõstamaalt pärit rahvaviisi “Loomine”. Teate ju küll seda laulu – “Üks on õunapuu mäella, üks on oksa õunapuussa, üks on õile oksa päälla, üks on õuna õile päälla...”. Pärt Uusberg oli regilaulule kirjutanud puhkpilliorkestri partituuri juurde ja see kõlas ausalt öeldes sümfooniliselt. Lugu esitasid ühendkoorid, puhkpilliorkester ja kõik tantsijad. Mulle tundus, et ka helilooja ise oli selle ühisesituse võimsusest üllatunud ja liigutatud.
Seoses Pärt Uusbergi unistusega akustilisest laulupeost ei saa märkimata jätta seda, et kogu Raplamaa laulu- ja tantsupeo muusika oli elavas ettekandes, mitte miski ei tulnud lindilt. Tantsulaulud ja koorilaulud ja soololaulud tantsude saateks. Vägeva töö selle õpetamiseks ja kõlama saamiseks tegid koorijuhid Thea Paluoja ja Vahur Soonberg. Kandled, torupill, vilepillid, viiulid, lõõtspillid, rokkbänd... Üsna uskumatult kõlas see kõik kokku.
Pidu meie õuel õunapuude all mõjus kokku ühe suure orkestri esinemisena. Ja meil räägitakse, et elu maal sureb välja. Vale puha. Hoopis Rapla Tammemäe peoplats jäi esinejatele ja publikule väikeseks.
Kui kõik läheb plaanide kohaselt, siis võib juhtuda, et maakonna järgmine tantsu- ja laulupidu peetakse Tammemäel rekonstrueeritud peoplatsil. Teadjad ütlevad, et raha selleks olevat koos. Pessimistlikumad ütlevad, et laulupeoplatsi rekonstruktsioon lähtub hoopis suurtest suvetuuride kontsertidest, mis segavad platsi ümber elavaid inimesi. Olgu kuidas on, selle peo mõjul on tahtmine ütelda, et Raplamaa isetegevuslased ja nende juhid on oma uut laulukaart väärt, ning et kuldaväärt rahvas meil.
