Talunikest lugejatele võiks ehk huvi pakkuda, et neil on maad 1,4 aakrit ehk 0,57 hektarit ja et nad töötavad traditsioonilisel väiksel viisil, keskendudes rohkem kvaliteedile kui kogusele.

Neil on kaks mesitaru, kummaski 40 000 mesilast, üks kukk (White Sussex ehk hele sasseks) ja 24 õige mitut tõugu kana, viis tõupuhast šetlandi lammast ja kolm väikest karvast kunekune siga.

Kui need kärssninad on kord sügavkülmikusse pagendatud, asuvad sõbrad uuesti kasvatama oma eelistõu sigu, kes kannavad uhket tõunimetust Oxford Saddleback.

Lisagem siia poolmetsik kass, kes aidast närilisi kõrvaldab, suur valik aedvilju ning pirakas sõnnikuhunnik, ja pilt on koos.

Cucoli küla ja Lembitu küla

VIII sajandil kuulus Cucklington anglosaksi Somerseti krahvkonna Norton Ferrise hundred’isse. Haldusüksust hundred on peale Inglismaa kasutatud ka Walesis, Skandinaavias (kaasa arvatud Eesti) ning Põhja-Saksamaal.

Rootsi keeles on see härad, saksa keeles Harde ja eesti keeles “kihelkond”. Toivo Raun ütleb meile oma ajalooteoses “Estonia and the Estonians”, et kihelkond on “ilmselt Skandinaavia laen ja võis esialgu viidata piirkonnale, kes maksab andamit viikingitest sissetungijatele”.

Kui kristlased olid meid XIII sajandil vallutanud, jätsid nad toonase haldusjaotuse alles, ainult et kihelkonna tähendus muutus maakiriku koguduse piirkonnaks.

Anglosaksi ehk vanainglise keeles tähendab Cucklington “Cucoli inimeste elukohta” – ehk teisisõnu sai see nime kohaliku ninamehe järgi.

Muistsetel eestlastel käis asi samamoodi. Põhjala ristisõdade kroonikakirjutaja Läti Henrik mainib mitu korda Lembitu küla, mis oli nime saanud Sakala ühe kõige mõjukama vanema järgi.

Otsekui tagurpidi ristisõda

Somerseti põliselanikud ei olnud mitte germaanlased, vaid britid, kes kõnelesid keldibriti keelt ja kelle kultuur oli Rooma ajal kristlikuks romaniseeritud.

Mis Somersetis toimus, oli otsekui tagurpidi ristisõda. Aastatel 400–800 valitses siin kirev valik pealikuid, kes asusid piirkondlikes maalinnades (vrd Varbola või Otepääga). Kui paganlikud anglosaksid V sajandi algul siia jõudsid, puudus brittidel (nagu eestlastelgi) keskvõim ja nad taganesid korratult sakside eest.

Taganemise peatasid 500. aasta paiku peetud lahingud nüüdse Bathi linna kandis, tänu sellele, et ilmus välja salapärane juht Arthur.

Kuningas Arthuri legendidest on eriti rikas just Lääne-Inglismaa. Tintagel Cornwallis olevat tema sünnipaik, Cadbury maalinn Somersetis võiks olla tema loss Camelot, ning Glastonbury (samuti Somersetis) Avaloni saar, kus rahvuskangelane (Rex quondam, rexque futurus – kunagine ja tulevane kuningas) magab, kuni tema maa teda jälle vajab.

Niisamuti on meie Kalevipojal Tallinnas isa haud, Alatskivil ja Tormas tema enda sängid, Kääpa jõe ääres raiuti tal jalad alt ja ise ta valvab põrgu väravat, kuni Eesti teda jälle vajab.

Teadlased on ühel meelel, et Arthuri legendid sisaldavad mõnevõrra tõtt, milleni jõuda on paraku raske, sest tema ajastu oli n-ö pimedal keskajal, kus üles ei kirjutatud suurt midagi.

Mulle meeldib teooria, et Arthur on Arthursuse lühivorm. Arthursus aga, mis ühendab keldibriti- ja ladinakeelsed sõnad
“karu” (vastavalt arth ja ursus), oli Powyse valitseja Owain Ddantgwyni sümboolne nimi. Powyse kuningriik ulatus nüüdsest Walesist Kesk-Inglismaani.

Oma maal orjadeks

Üks asi on selge. Pärast Arthuri surma suruti britid lääne poole – Walesi. Ehkki sakside sissetungi ajal rääkis keldibriti keelt ülekaalukalt suurim osa rahvast, on nüüdisaegses inglise keeles sellest säilinud ainult raasuke.

Uustulnukad võtsid omaks vähem kui 30 sõna, nende seas Thamesi jõe nimi. Et haavale soola riputada, panid sissetungijad põlisrahvale nimeks Wealh, Wealas, mis tähendab “ori, orjad” või “võõras, võõrad” ning brittidest said nood mõlemad omaenda maal, nagu pärast Põhjala ristisõdu said ka eestlastest Undeutsche “mittesakslased”.

Britid põgenesid nüüdisaja Walesi (nimi ongi pärit sõnast Wealas), Cornwalli ja Bretagne’i. Keldi nimetus Walesi inimese kohta on Cymro, Cymry – eesti keeli kõmr, kõmrid.

Inglismaa (ladina Anglia, inglise England) sai samal ajal nime germaani hõimu anglite järgi, kes tungisid sinna Angelni poolsaarelt nüüdse Saksamaa Schleswig-Holsteini liidumaal.

Rahvaluuleteadlase August Annisti arvates on nimi Kalev kunagi varem olnud eriline tiitel (nagu ka Arthursus), mida anti muiste meie vägevatele. Sõna “kalev” võis tollal tähendada “tugev”, “vägev”, ka “ülik”.

Ka Vene kroonikais mainitud Kolõvan on arvatavasti pärit nimest Kalevan (Kalõvan).

1154. a koostas Araabia kartograaf Muḩammad al-Idrīsī Sitsiilia kuninga Roger II käsul maailma kaardi, kus Läänemere idakaldal on märgitud koht qlwn või qlwrī, mis võiks olla Qaleveni. Seda nime on seostatud Tallinna toonase nimega.

Kogu tõde oma kangelastest ei saa me muidugi iial teada, kui just keegi ei kaeva välja konte Arthuri või Kalevipoja koera kaelarihma sildiga või kui ei leita kivi alt üles “ennemuistset raamatut”, mida mainivad nii F. R. Kreutzwald kui ka Thomas Malory (1485. a ilmunud teose “Le Morte d’Arthur – “Arthuri surm” autor).

Ent kas see on üldse oluline? Lõppude lõpuks on kangelased ja kangelannad meile tähtsad pigem oma väärtuste ja omaduste kui kronoloogia poolest.

Alfred Suur (849–899) on igatahes täiesti tõeline. Ta oli Wessexi (kuningriik Edela-Inglismaal) kristlik kuningas, kes tõrjus tagasi viikingitest sissetungijad.

Alfred oli pealekauba õpetlane ning tõlkis vanainglise keelde rändur ja kaupmees Wulfstani lood. Wulfstan reisis 880. aasta paiku laevaga Hedebyst Põhja-Saksamaal Trusosse Preisimaal (nüüdses Poolas).

Wulfstani reisikiri

Rahvaste seas, keda ta kohtas, on ka Este – võimalik, et need on eestlased.

Wulfstani järgi on Estlandis “palju linnu ja igas linnas kuningas. Ja seal on külluses mett ja kalu; ja kuningas ja rikkad mehed joovad märapiima, ja vaesed ja orjad joovad mõdu.”.

Wulfstan lisab (Alfredi tõlkes): “And ne bið ðær nænig ealo gebrowen mid Estum, ac þær bið medo genoh.” – “Ja õlut eestlased üldse ei pruuli, aga mõdu on neil küllalt.”

Wulfstan kirjeldab matusekombeid: kuidas rikka mehe surnukeha võib lebada riknemata kuus kuud (tänu “kunstliku külma” tegemisele kas või suvel), mille jooksul on kõvasti joomist ja võistumänge. Põletamise päeval jagatakse mehe varandus (mis joomapidudest ja mängudest veel alles) hunnikutesse ning korraldatakse võiduajamine hobustega selle peale, kes saab endale krabada kõige suurema osa.

Võib-olla tasuks see komme ellu äratada?

Elame, näeme.

Tõlkinud MATI SOOMRE



LUGUDE SARI

Elame, näeme

- Kirjanik, tõlkija ning toimetaja Hilary Bird heidab kord kuus sise- ja välisvaatleja värvika pilgu Eesti elule.