Lambasaared on pigem kalasaared
Sõites mööda rannikut (ja suur osa teedest kulgebki sel mängisel maal mööda rannikut), hakkavad pidevalt silma rohked sumbad, milles kasvatakse lõhet. Lisaks sumpadele kohtab tihti väiksemaid ja suuremaid sadamaid väiksemate ja suuremate laevadega. Ekspordis on selges ülekaalus lõhe, rohkem kui kaks korda väiksemas mahus järgnevad tursk ja kilttursk.
Valdava osa Fääride ekspordist moodustabki kala, kalanduse osakaal rahvuslikus kogutoodangus on koguni viiendik. Nii pole ka üllatav, et riigil on oma kalanduse (ja meretranspordi) ministeerium.
Seevastu põllumajandust peaaegu ei silma. Jah, mägede külgedel hulguvad küll lambad, kuid neid pole üleliia palju. Pigem uidatakse ringi üksinda, kolm on juba suurem kari.
Põlde näha pole, kui jätta välja üksikud mõne meetri pikkuselt nõlvast üles kulgevad vaod, kuhu eestlase kombel kartuleid panna ei saakski - need veereksid lihtsalt mööda vagu alla.
Tegeldakse ka turismiga, aga siin panevad käe ette saarestiku ainsa lennuvälja lühike lennurada ning kliima. Lennuraja kallal küll askeldatakse (tasast maad tuleb siin jõuga juurde teha), kliimat parandada aga pole praeguste vahenditega veel võimalik.
Nii tulebki leppida sellega, et ka juulikuus ulatub keskmine õhutemperatuur vaid +11 kraadini, tunneli ühest otsast sisse sõites paistab päike, välja sõites tibutab juba vihma ning kõike seda saadab keset avamerd paiknevatele saartele igiomane tuul.
Pealegi tõmbab niisuguse maastiku otsijad endale siit 400-500 km kaugusel asuv Island, kus lisaks siinsetele imelistele rohelistele kaljudele ja mööda neid alla tormavatele vahutavatele veeniredele on välja pakkuda geisrid, mürisevad kosed ning mandrilaamade vahel üha laienev vagu.
