Lätete hoidja rahvas
Raplamaalane ei otsi tähelepanu, kuid keerulisematel aegadel on alati valmis olnud võitlema õigluse eest.
Raplamaa on kujunenud nii mitmes järgus ja nii mitmest erineva ajalooga osast, et ühte tüüpilist raplamaalast ei ole veel olemas. Küll võib aga maakonna eripäraks just pidadagi mosaiiksust.
Piirialasid on loetud eriti viljakaks. Nii looduslikke kui ka kultuurilisi piirjooni on maakonnas risti-rästi ja ohtralt. Isegi keelemurdepiir (läänemurre ja eesti kirjakeele aluseks saanud keskmurre) on maakonda poolitamas.
Võimalik, et midagi tänapäevase raplamaalase kohta näitabki keeleajalugu, kui mõtelda keskmurde alale jääva Kaiu ja Kuimetsa peale, kus jonnakalt säilisid läänemurde tunnused. Konservatiivsust ja isepäisust võib keelemurrete ja -murrakute järgi leida ka Lõuna-Märjamaal ning Vigalas.
Võimalik, et selle kireva maakonna rahva üks ühisjooni on teatav turvalisuse tunne, mis võib-olla on kaugetest aegadest peale andnud enesekindlust, aga ka teravdatud õiglusmeele.
Kummaliselt on just praeguse Raplamaa aladel saanud alguse suur hulk eestlaste jaoks tähtsaid liikumisi. Näiteks algas just siitkandist 1343. aastal Jüriöö mäss. Sellest on põhjalikult kirjutanud Uku Masing, kelle järgi see polnud võõramaalastest ülikute ja talurahvast eestlaste vastuolu, vaid vabade eestlaste ja taanlaste ühisvastuhakk ordule.
1858 oli Mahtra sõda, 1905 teravdusid võitlused, mis tipnesid isegi Velise vabariigi väljakuulutamisega. Pärast viimast sõda sündis just siinsetel aladel metsavendade liit (relvastatud võitluse liit).
Taasiseseisvunud Eestis oli Raplamaa koht, kus taastati Kaitseliit.
Just siin sai alguse hiljem üle Eesti laienenud külaliikumine, siinseid omavalitsuslikke ümberkorraldusi toetas ainulaadne ühiskonnateadlaste ühendus Pirgu Arenduskeskus jne.
Raplamaalane ei kipu esile, aga kui praeguse Eesti avalikku elu vaadata raplamaalase pilguga, leiab igas valdkonnas hämmastavalt palju Raplamaa päritolu inimesi.