Lätis olid imeilusad lehmad


Alvis Hermanise tehtavas teatris on näitlejate muundumine on sedavõrd meisterlik, et julgelt saab kasutada mõistet “ime”. Pildil on nii-öelda stardipositsioon enne karjamaale minekut.
Alvis Hermanise tehtavas teatris on näitlejate muundumine on sedavõrd meisterlik, et julgelt saab kasutada mõistet “ime”. Pildil on nii-öelda stardipositsioon enne karjamaale minekut.Riia Uus Teater

Käimas on X teatrifestival “Talveöö unenägu”, seekord pühendatud Läti päritolu Euroopa tipplavastaja Alvis Hermanise loomingule.

Koos oma Riia Uue Teatri näitlejatega tõstab Hermanis lavastuses “Must piim” sündiva antiik­tragöödia kõrgusele.

Arvan, et ma ei ole elus nii erootilist lavastust näinud, kui on “Must piim”. Jah, ja samas on tegu nekroloogiga lehmapidamisele maal. Lätlased ütlevad Lätis nii olevat. Meil on nõndasamuti. Umbes samal ajal, kui Lätis see lavastus sündis (kaheksa aastat tagasi), jalutasime Tuhala nõiakaevu peremehega tema külas ringi ja ta rääkis, et tahtis oma lapselastele näidata talu, kus oleks lehm, hobune ja lambad. Aga sellist talu ei leidnudki.

Müsteerium laval

Läti kuus näitlejannat istuvad eeslaval puust pingil. Puh­vai­kades. On need memmed, vanaemad, kes veel maal lehma peavad? Silm ei jõua erisusi fikseeridagi, kui vaatajate silme all algab muundumine. Vanamemmed muutuvad lehmadeks. Tehakse soenguid, kohendatakse sukkpükse, värvitakse huuled...

Puhvaikade all on heade rätsepate vaid neile “nahaks” õmmeldud, maitsekalt rindu rõhutavad kirjud kleidid, igal oma. Kõrgete kontsadega kingad, igal oma...

Siis pannakse pähe sarved, kaela lehmakellad ja kõrva kollased eurolehma märgid. Kaunitest lehmadest loivab mööda rangisjalgne pull, sigaret suus, liitrine õllepudel taskus ja sarved peas. Müsteerium on alanud.

Seotud lood:

Mulle meenub muidugi taas, kuidas mu lüpsjast vanaema kord pisarsilmil meenutas oma häid lehmi. Läti lehma levinuim nimi on Muska, vähemalt nii on see tõlgitud, meie vaste siis Mustik.

Ja siis lähevad lehmad kõndima, see on vaatamisväärne – harkisjalu, mõni pisut puisem, aga ikkagi graatsiline. Muusikalises kujunduses virvendab vaevu äratuntavalt leinamarss... Hermanis lavastab ja mingi ime moega ta näitlejad mängivad seda, mis on sõnade taga, vahel ja sees.

Alvis Hermanise päevik

Tallinna Linnateatri festival “Talveöö ununägu” on tervenisti Hermanisele pühendatud. Tema loomingulisuse auks anti välja ka tema Lätis 2016. aastal ilmunud, 2015. ja 2016. aasta tegemisi ning mõtteid kajastav raamat “Päevik”. Contra on selle tõlkinud. Hästi. Raamat on suure mõnuga loetav. Lisaks on see raamat ilmunud linnateatri kavadele omases formaadis. On kõvade kaantega, nii et saab kaasas olla. Rongis, bussis ja lennukis.

Hakkasin minagi tagasiteel koju lugema ja mõtteid alla joonima. Siis loobusin joonimisest, sest raamatu iga lõik väärinuks seda. See ei ole raamat ainult teatraalidele.

Hermanis on küll maailmamees, aga tema mõtted on settinud mõistetavaks ja lihtsaks. Näiteks ütleb ta: “Rahvas on alustanud ülestõusu eliidi vastu.” Lisab, et kunstnikud on läbi aegade olnud rahva poolel. Ja ennustab ootamatult, et seekord läheb vastupidi. “See on arusaadav, sest kunstnikkond on tänapäeval sajaprotsendiliselt kommertsialiseerunud ja eliidiga kokku kasvanud. Ta on osa sellest. Tõsi, läänes kunstnikud arvavad endiselt, et kuuluvad vasakpoolsesse leeri. Aga nad ei ole märganud, et vasakideoloogia on lihtrahvast kaugele eemale triivinud ja ei esinda enam nende huve.”

Alvis Hermanis on seesama lavastaja, kes loobus lavastamast Venemaal, kui nad Krimmi Ukrainalt ära võtsid. Päevikus ta tõdeb, et ei kuulu kuhugi; et talle on oluline säilitada sõltumatu mõtlemine ja õigus mitte osaleda seal, kus ta seda ei soovi.

Läti kuus näitlejannat istuvad eeslaval puust pingil. Puhvaikades. On need memmed, vanaemad, kes veel maal lehma peavad? Silm ei jõua erisusi fikseeridagi, kui vaatajate silme all algab muundumine. Vanamemmed muutuvad lehmadeks.

Jah, see meeldib mulle. Ta ei hooli sellest, et teisitimõtlejaid ei sallita. “Mul on sellest ükskõik, sest õigusest olla vaba, oma arvamustest ei kavatse ma loobuda.” Hermanis on oma päevikus New Yorgis muusikali vaatamas, Läti metsas seenel koos oma viie väiksema lapse ja vana isaga, on Salzburgis ja Riias lavastamas...

Elu karussell-lüpsiplatsil

Lavastuses “Must piim” söödetakse lehmadele kogu aeg õunu. See on nii tavaline, et ununeb mõte hea ja kurja tundmise puust. Õunad pudisevad suust. Ja kui siis lavastuse lõpus lehmade õunasöögirennist saab kiik, millel kiiguvad vanaema ja lehm – alla ja üles, alla ja üles ... mõte mõtleb maailma algusest ja lõpust. Kusagil seal enne on räägitud Linnuteest ja lehmade sarveotstes on süttinud pisikesed lambikesed, tähed. Lehm ja maailmaruum, inimese ühendus kosmosega. Jah, muidugi kisub absurdseks.

Loe veel

See lavastus on pealispinnal pööraselt naljakas, on komöödia. Ja naljakaks teeb kogu loo see, et kõik muundumised laval – lehmast vanamammiks ja vastupidi; pullist lihunikuks – on usutavalt tõsiselt tehtud. Meile ei tehta nalja nalja pärast, meid ei naerutata naerutamise pärast – seda kurbnaljakam kõik on. See, kuidas mängitakse vasikate sündimist või lehmadele pulli otsimist... Kuidas tekib lavale karussell, mis meenutab karussell-lüpsiplatsi – lehmad on keti otsas ja liiguvad ringi. Selles on midagi totaalset. Milliste kettide otsas meid lüpsiplatsil ringi aetakse? Kas meile see meeldib? Näitlejad kehastuvad loomadeks mu meelest füsioloogiliselt väga täpselt.

Eelkõneldud päevikus ütleb Alvis Hermanis, et lahendus on õige ainult siis, kui see on ilus. Ilu ei tähenda tema jaoks väikekodanlikku magusat kenadust.

Lätlaste lehmad eestlaste laval kõnelesid ka meie kaduvast maarahvaks olemisest, identiteedist. Millega me eristume hiinlastest, kui eestlastena elame kõik suurtes linnades? Ja muidugi kinnistus mõte, kui sarnased me ikka oleme Eestis ja Lätis.

Eestis olid imeilusad lehmad. Äkki meil on veel mõni memm elus, kes seda ütleks. Või on kõik...