Lätlased tähistavad jaaniõhtut endiselt kui paganad
Olen kaks aastat Lätis elanud ning maakohas jaaniõhtut tähistanud. Mulle näib, et lätlaste peades lülitub jaanide ajal sisse eriline rahvusromantiline olek. Jaanid on Lätis nagu jõulud, mille toimumist sulle igal moel meelde tuletatakse, isegi, kui peaksid pühad üksinda kodus veetma.
Kellelegi ei jää märkamata poodide juustuletid, mis eelnevatel nädalatel täidetakse köömnetega jaanisõiraga. Pühademeeleolu loob see, et raadios ja seega ka enamikes poodides kõlavad jaanidele eelneval ajal peamiselt jaanilaulud ning rahvalik muusika – sel aastal kuuldud näiteks Riia Maximas ja Stockmannis. Väga paljud autod sõidavad ringi pärgade ja lillekimpudega kaunistatult.
Nädalal enne jaaniõhtut leiavad palju rakendust need, kes rahvatantsuga tegelevad, rahvamuusikat mängivad või käsitööd teevad. Riias on võimatu juunis märkamata jätta linna üles seatud jaanikaunistusi või plakateid, mis kutsuvad rahvamuusikakontsertidele ja eri töötubadesse, kus ühiselt traditsioonilisi pärgasid või heinavaipu punutakse, juustu valmistatakse või muud jaaniajale iseloomulikku tehakse. Mulle on jäänud mulje, et paljud lätlased tunnevad vajadust end mõnel sellisel üritusel jaanimeeleollu viia.
Olen selgeks saanud, et kõik lätlased oskavad tantsida erilisi jaanitantse ja laulda jaanilaule, isegi, kui nad igal aastal mõnele ühisele jaanitulele ei satu. Esimest korda, kui nägin lätlasi kaerajaani tantsimas olin üllatunud, et meie ainus rahvatants, mida kõik oskavad, on hoopis lätlastelt võetud. Kaerajaan ehk läti nimega „Sead tatras“ on üks läti jaanitantsudest, mille meloodia ning tantsusammud on sarnased meie rahvustantsule.
Eestis piisab asula jaaniõhtu õnnestumiseks sellest, kui süüdatakse lõke ja mängib bänd, aga Lätis tavalise simmaniga läbi ei saa. Paljudes kohtades tähistakse jaani- ehk liigoõhtut samaväärselt, kui meil vabaõhumuuseumis. Lava ehivad lõhnavad noored kased, folkansambel mängib rahvamuusikat, rahvas tantsib kaasa, punutakse ja kantakse pärgasid ja lillekimpe, paljud on peole tulnud rahvariietes, süüakse juustu ja traditsioonilisi pekipirukaid, juuakse õlut, lõkke süütamisel loetakse tulele sõnad peale ning keegi juhendab peolisi erinevate rituaalsete toimingute läbiviimisel. Tihti tehakse päikese austamiseks teine lõke posti otsa tünni sisse.
Jaanide paiku on Lätis kombeks vaadata 1981. aastal valminud Jānis Streičsi lõbusat mängufilmi “Jaaniöö värvi limusiin”. Läti populaarseim mängufilm räägib sellest, kuidas vanaproua võidab loteriiga Žiguli ning kuidas sugulased hakkavad auto pärimiseks talle külje alla pugema. Läti Rahvusteatri ette püstitatakse iga aasta juunis hiiglaslik tammepärg ning teatrihooaja lõpetamiseks mängitakse Rudolfs Baumanise külakomöödiat “Rätsepad Sillamatsil”, kus osalevad Läti tuntuimad näitlejad. Seda näidendit mängib rahvusteater enne jaanipäeva püsivalt aastast 1921. Vahele jäi vaid sõjaaeg ning kümmekond aastat, mil nõukogude võim etendust ei lubanud. Nii film kui etendus on täis ütlusi, mis on lätlaste seas käibefraasideks saanud.
Kõigist oma püüdlustest hoolimata ei suuda lätlasedki jaaniajal vihma eemale peletada. Eelmine aasta oli küll päikeseline, aga vihmast ilma kutsutakse Lätiski aastaringi “jaaniilmaks”. Meist erinevalt ei kuulu Lätis jaaniussi otsimine jaaniöiste tegevuste hulka. Sellest pole kuulnud ükski lätlane, kellele meie kombest rääkinud olen. Kuid kõik jutud pööripäevasest sõnajala õitsemisest on levinud Lätiski. Sõnajalaõit võib Lätiski üksi otsima minna ja leides rikkaks saada, aga jaaniaja kõige romantilisem tegevus on õit kahekesi otsida.
Esimest korda Lätis jaaniõhtut tähistades kinkis üks lahke lätlanna mulle koheva tammepärja. Pärg oli aasta hiljem seinal rippudes nii ilus, et ma ei raatsinud seda kombe kohaselt järgmise aasta jaanilõkkesse visata. Esimene liigopärg seisab ikka veel toaseinal.
Jaaniaegsest tõmbest Lätti on kord läti jaaniaega näinuna raske lahti saada.
