Sel aastal on peateemaks vaimsus. Asjad pole väga teisti, sest inimestele on nii meeldinud ja meile ka, kuid järgmisel aastal tahame teha teisti: paaripäevase sündmuse, koos kirjanduslike /kirjutamise töötubedaga, nii täiskasvanutele kui ka lastele.

Kuid sel laupäeval vaatame üle meie igapäeva vaimsed ja kultuurimaastikud, kus me liigume ja suhtleme. Kristiina Ehin on oma "Paleontoloogi päevaraamatus" teinud psühhoanalüütiku tööd ja näidanud läbi omaeluloolise jutustuse, sinna sisse põimitud luule kaudu, milliseid hoiakuid ja eelarvamusi ja isegi vaenu me endas kanname, kuid ta pakub ka helgust, helget lahendust...

Kes on peakülalised?

Kristiina Ehin koos oma luuletajast ja tõlkijast ja terapeudist ema Ly Ehiniga ongi üks peaesineja, Kristiina luule läheb lauluks koos muusik Kairi Leivoga. Perekonnana astub üles ka Mikk Sarv koos abikaasa Kristel Vilbastega. Mikk, kes on mõtisklenud oma teoses "Sõna jõud", sõnade üle, mida me igapäevaelus kasutame, räägib sellest, et sõnad võivad tappa ja äratada ellu, anda lootust, sõna on tegu. Kirjandus pole vaid ilukirjandus, vaid kirjandus on see, mis õpetab meid paremini tunnetama elu paremat poolt.

Perekonnana on kohal ka Petroned oma loominguga.

Olavi Ruitlasega arutame tema teoste "Kroonu" ja "Naine" toel meheks olemise üle.  Kätlin Kaldmaa on meie kandis Vooremaal kasvanud luuletaja ja lasteraamatute autor, kellelt on ilmunud nüüd ka esimene romaan "Islandil pole liblikaid". Ta on ka selle aasta raamatuküla patroon, et me teadvustaksime neid inimesi, kellel on juured Jõgevamaal ehk vabariigiaegse ajaarvamuse järgi Põhja-Tartumaalt.

Laiuselt on pärit Poola kirjanduse tõlkija ja vahendaja, luuletaja Hendrik Lindepuu. Tartu poolt tuleb ka terve hulk luuletajaid: Krista Ojasaar, Maarja Pärtna, Tõnis Vilu, Jaan Malin, Piret Bristol, Rein Tootmaa jne.

Laulab aga Anne Adams – ta on eesti luuleklassikat oma lauludesse pannud. Lastele on ka lugemisepesa, kus einevad lastekirjanikud Kristiina Kass, Kadri Hindrikus, Epp Petrone, Heiki Vilep, Ilmar Tomusk.

See pole ainuüksi eesti programm ju?

Külla tuleb ka üks Soome tippkirjanik Rosa Liksom, estofiil, luuletõlkija, soome kirjanduse tutvustaja Merja Aho räägib, kuidas soome lastekirjandus toetab soome laste ajalootaju, oma kultuuri tundmist, milleks on lastele lausa oma kirjandusžanr.

Helsingi sanomate kultuuriajakirjanik Suvi Ahola on uurinud seda, kuidas lugemine, raamatukogud, lugemiseltsid ja lugemistoad on mõjutanud soomlaste, kuid ka kogu Euroopa identiteeti.

Muidugi, mulle endale on oluline mäluteema ja kuna Laine Randjärv on veetnud oma lapsepõlve Võtikvere külje all Tormas, siis on ta teel oma lapsepõlvemaastikku ja temaga arutame ajaloo ja mälu teemal tema teose "Sillad üle piiride" põhjal, arutellu kaasame ka Eerik Niiles Krossi, seekord kultuuriajaloolase rollis, Jaak Juske, kes on kaardistanud suurepäraselt Tartu ja Tallinna kadunud maastikke ja mälu, Aarne Ruuben heidab pilgu rüütliaega.

Mitmes kord see on ja kuidas sündmus kasvanud on, esinejaid on juurde tulnud, aga publikut?

See sündmus on nüüd 14. korda. Ja peab ütlema, et publikut on alati olnud palju, vähemalt 400 inimest käib meie külast läbi. Nad tulevad siia just raamatute pärast, kirjanike pärast ja nende vaimsete jutuajamiste pärast, mis annab igapäevaeluks hingepidet.

Meil on olnud isegi oma patroonid: Mati Unt, Viivi Luik ja Jaak Jõerüüt, Andrus Kivirähk, Leelo Tungal, Doris Kareva, Rein Veidemann, Maimu Berg, Leo Kunnas, Justin Petrone, Marko Mihkelson, Ilona Martson, Toomas Hendrik Ilves.

Mis on Võtikveres see eriline asi, et just sääl raamatuküla sai juhtuda?

Võtikvere on olnud mulle eriline, sest ma olen sealt pärit ja seal tegutses 180 aastat metskond, metsakasvatus mõis, tegeleti loodushoiuga, siis see kaotati ära ja traditsioon katkes. Siin sai tekkida raamatuküla seepärast, et kui ma ideega välja tulin, pagasiks põhjamaadest saadud kogemused, siis inimesed tulid sellega kaasa.

Me küla pole just eriti jõukas, kuid siit on paljud noored ülikoolidesse ja kõrgkoolidesse õppima läinud. Ma arvan, et nad on saanud sellise koostegemise ja raamatute väärtustamise kaudu oma enesehinnangule väge juurde. Me oleme loonud ehk erilise aura, see on vaba negatiivsetest emotsioonidest.

Meie lähedalt pärit kadunud Mati Unt tuli kunagi kohale terve meeskonnaga, isegi Ivan Orav oli kaasas, ja ta oli lapsena kirjutanud oma esimese luuletuse Võtikverest, kus oli mõisapark.

Ai, oluline veel, kes on su suuremad abilised? Millega nad tegelevad? Kui palju Sa jõuad jälgida teiste väikeste kohtade sündmusi ja mis Sulle meelde jäänud/meeldinud on, mis Eestis toimub, on seda elu nüüd rohkem kui kunagi, kui Sa alustasid?

Võtikvere raamatuküla päeva korraldamine näeb välja nii, et ma hakkan juba aasta alguses mõtlema, keda kutsuda esinema ja kuulan ettepanekuid. Me teeme kõike talgute korras. Kui mul on esinejad enamvähem koos, siis ma annan nimekirja Krista Pindile, kes on Võtikverest ja töötab Torma vallas nooremspetsialistina,  tema kirjutab projekti ja hakkab sellel üritusele raha taotlema.
Krista ongi see, kes esimesena 14 aastast tagasi minu ideega haakus, ta oli kolme väikse lapsega kodus ja tal oli ideid, soov midagi teha. Samas on nii tema mees kui ka lapsed olnud ühed aktiivsemad tegutsejad, et küla oleks korras ja puhas, kuulutused laialai jagatud jne .

Eha Vesiko on olnud oma perega väljas ja on laste lugemispesa looja. Juvanenid, Välid, Vared, need on need pered kes on kohapeal asju korraldamas. Mina tegelen kavaga, esinejatega, päeva juhtimise ettevalmistamisega.

Tallinna Uue Maailma Seltsi inimesed on tulnud ühel või teisel viisil appi, olen suhelnud Tallinna ja Tartu kirjanike Liiduga, et nad tooks kirjanikud kohale. Soome kirjanduse teabekeskus FILI aitab seekord tuua kohale soome kirjaniku Rosa Liksomi.

Ühe kohaliku identiteedi kujundamine võtab ikka aega, me oleme õppinud koos tegutsema, igaühel on oma roll ja meil on vastastikune respekt, ka seda oleme õppinud. Mul on selleks omad nipid, olen teinud psühhodraama kaudu erinevaid harjutusi, kuidas üksteist tunnustada, lahendada konflikte, teha meeskonnatööd.

Nüüd see lihtsalt toimib. Mul on hea meel, et Mustvee, mis on meist 5 km kaugusel, on samuti kultuuriliselt elavnenud ja teinud suurepäraseid projekte, seega üks tegevus haakub teisega.
Möödnud aastal, kui president käis väikestes Peipsiäärsetes külades, kustus ta pärast kõik kohalikud kodukoha kujundajd Alatskivi lossi kokku, ja need, kes polnud omavahel veel tuttavad, said tuttavaks. Peispsiäärsed inimesed on loonud terve Sibulatee.