Leedopäevaks tuleb hakata juba varem valmistuma. Pannakse käima koduõlu ning piimast valmistatakse kohupiima, sõira ja võid. Ka lõke seatakse varem valmis. Leedolaupäeval tehakse pühadetoitu. Koristatakse hoolikalt toad ja köetakse saun. Sauna minnakse loomulikult värske vihaga. Kui toad on puhtad, tuuakse sisse kaseoksad. Värskeid oksi võib pista majaräästasse ja peenarde ümber ning nendega võib ka kiike ehtida. Maasse pistetud kaseokstest saab teha tule ümber mõnusa ja õnnistava sõõri.

Pühadetoiduks on kõikvõimalikud piimast valmistatud road. Nii sobib tule äärde kõige paremini juust, sõir, korp, munavõi, kama, jogurt, kohukesed, jäätis jms.

Leedotuli ravib haigusi

Leedotule pidamine - seal selgel rõõmsal meelel kohal olemine - täidab meid tervistava väega. Vanarahvas on teadnud, et leedotuli ravib haigusi ja õnnistab. Tule äärde minemata jätmine aga ennustab haigusi, ikaldust ning tulekahjusid. Sestap kogunetakse tule äärde terve perega.

Mida pikem maa on kõnnitud leedotule juurde, seda tugevam on selle mõju. Kindlasti peab igaüks tulle viskamiseks kaasa võtma kasvõi ühe raokese. Esivanemad on tuld kui sellist pühaks pidanud, keelanud selle ääres vanduda ja riielda, pole lubanud sinna sülitada ega sodi visata. Leedotulele antakse kahjaks ehk anniks esimene osa kaasa võetud söögist ja joogist. Kes tahab teha seda pidulikumalt ja vägevamalt, võib kõndida enne toiduga kolm korda päripäeva ümber tule. Ja kui end siis tule ääres soojendada, rõõmustada, laulda ning mängida, siis tuleb eelolev poolaasta kindlasti tervem ja parem.

Paljud küsivad, et miks leedotuli ja kuhu jääb nii tuttav jaanituli? Leedutule nimetus on siiani tuntud Muhumaal, kus säilinud muidki põliseid tavasid ja tõekspidamisi. Jaanipäeva nimetus on aga pärit kirikukalendrist ning pühendatud juudi soost Johannesele (Johannes – Jaan) selleks, et põlisrahvaste kesksuvepüha kustutada. Eelolev suveharjapüha on oma ja põline, see pühitseb meie looduse imet – päikesevalguse kõrgaega. Soovides väärtustada põliseid tavasid, on ilus ja väärikas kutsuda seda püha kodumaise nimega näiteks leedoks või leeduks.

Leedoööl on meie ümber aasta imelisem ja rikkam aeg ning põleb püha lõke, mis ühendab meid väga paljude eelnenud ning loodetavasti ka tulevaste põlvedega. Ärge raisake ega nüristage seda aasta kallimat ööd. Pühitseme leedotuld rõõmsalt ja mõnusalt.

Et tule ääres oleks hää:

- Tulle pange ainult puid jm taimset

- Varuge-valmistage pühadetoidud, mille hulgas on aukohal piimast valmistatud road

- Koristage enne tulele minekut kodu ja peske põrandad.

- Tooge tuppa kased ja lilled. Kui peres on lapsi, siis kindlasti koos nendega.

- Käige saunas. Põimige saunavihta 9 liiki puid ja lilli.

- Pange selga pidurõivad, kui on siis rahvarõivad.

- Võtke söögid-joogid kaasa korvides ja kaunites nõudes, toitude alla valge lina ja istumise alla tekk.

- Minge tule juurde võimalikult pikk maa jalgsi, see on meie rahva palverännak.

- Võtke tule jaoks kaasa kasvõi raokese.

- Las tule süütab kõige vanem ja väärikam koos lastega.

- Jagage tulega raasuke kaasa võetud söögist-joogist.

- Käige kolm korda päripäeva ümber tule.

- Sööge, jooge, olge rõõmsad, hüpake üle tule ja hõisake julgesti. Pidage aga meeles, et tuli ei salli purjus ega kurja inimest.

- Kõnelege vanu lugusid ja pärimusi, laulge, mängige murumänge, kiikuge, mängige pilli, tantsige.

- Nautige selle imelise öö hääli, värve ja lõhnu.

- Minge lähimale allikale silmi pesema.

- Jalutage jaaniusse ja sõnajalaõisi otsima.

- Peske ennast enne koitu rohule langenud kastega

Allikas: Maavalla Koda