Lembit Saarsalu: Ei taha kuhugi sõita ega lennata
Kohtume Lembit Saarsaluga Roosna-Alliku palju (lapsi) näinud mõisakoolihoone pargis, kus praegu valitseb sume suvine vaikus. Aeg-ajalt rändab mõni üksik täiskasvanu vanade puude all vaid temale teada teekonda, soliidsemasse ikka peatselt jõudvat muusikameest siin poisikesena ringi seegamas on selles vaikuses kujutada esialgu veel raske.
"Olin väga viisakas poiss. Kui direktor mulle vastu tuli, sättisin alati oma sammu, et talle "tere hommikust" ütlemise rütm hästi välja tuleks."
Lembitu vanemad olid lihtsad maainimesed. Isa töötas kohalikus teedevalitsuses, ema oli kodune sel lihtsal põhjusel, et peres oli viis last. "Ema esimene mees sai Sinimägedes surma, nagu nii paljud eesti noormehed. Sellest kooselust on kaks minu vanemat õde. Aga poisslastest olin mina esimene ja ainus. Hiljem sain veel kaks nooremat õde."
Töötegemine maast madalast oli paratamatu asi, elati ju oma talus - vanaisa Ottole Vabadussõja teenete eest antud asundustalus ilusa nimega Õie. "Tema oli nii äge mees, et ostis koguni kaks talu - Õie ja Toominga-Välja. Kahjuks jumal talle pikka iga ei andnud."
"Hullud" inimesed
Oma peret nimetab Lembit "hulludeks inimesteks". "Kultuuriga tegeldes ja seda juhtides pead ju olema hull. Üks õde, Lea Kuldsepp, on eluaeg Saaremaal Kuressaares kultuuritööd teinud. Minu noorim õde, Elve Männik, on juba aastaid Roosna-Allikul raamatukogu juhataja. Ja see on üks tähtsamaid punkte praeguses maakohas. Viis minutit enne sulgemist on raamatukogu veel inimestest tulvil."
Soov pilli mängida sai Lembitule selgeks juba teises klassis. Koolis leidsid aset ka tulevase pillivõluri esimesed muusikakatsetused.
"Akordionil. See oli minu jaoks küllalt lihtne pill, isa kodus mängis, mina kuulasin... Viisid jäävad ju lapsele kohe meelde. Musikaalsed olid meie peres kõik - ema laulis, isa saatis teda akordionil."
"Kolmandas-neljandas klassis mulle kõik need selgeks õpitud polkad, valsid ja foksid miskipärast enam ei meeldinud. Tahtsin midagi enamat. 12aastaselt õppisin ka klarnetit mängima. Pasunakooris, mis oli suur asi ja tegi ka suurt rõõmu. Iga nädala esmaspäeval ja neljapäeval olid proovid. Huvitav oli täismeestega koos mängida ja ka kuulata, mida nad räägivad. See "tark jutt" oli väga oluline ja andis midagi ka emotsionaalselt juurde."
Kahe kilomeetri kaugusel asuva kodu ja kooli vahet käis Lembit alati, suur lõõts seljas. "Siin liikus alati palju veoautosid, vedasid kruusa ja muud seesugust. Ja ma lootsin ikka, et mõni neist peab just täna kinni. Uskusin, et nad näevad, kui raske pisikesel poisil on pilli seljas tassida. Aga keegi seisma ei jäänud. Ning käega viipamiseks olin ma liialt uje."
Kooli aknaid vaadeldes on Lembit Saarsalu kindel, et neist peaaegu igaühe taga on ta õppinud. "Mõisahoonel on hoopis teistsugune mõju. See jääb meelde. Suures saalis jalutasime vahetunnil ja vahtisime end seintel rippuvatest suurtest peeglitest."
Püksid ikka lühikesed!
"Roosna-Allikul on minu emapoolse suguvõsa juured, isa liini tuleb hoopis teisest kandist otsida. Siin tulevad mängu sellised rahvad nagu isurid ja vadjalased. Paul Ariste käis isa kodukülas ehk Narva jõe taga asunud Liiva külas kogumas vadja muistendeid. Isa varitses oht, et ta 1949. aastal küüditatakse. Lõpuks ostis ta endale Paidest passi. Ning muutis ka rahvuse ära. Lihtsalt et edasi elada."
Lembitu Vadjamaa vanaisa Liivakülast oli esmaklassiline Peterburis hariduse saanud rätsep. "Viiendas klassis käisin, nagu tol ajal poisikestel kombeks, lühikestes pükstes. Jalas olid sukad, mis trippidega kinni käisid. Eks ma siis püüdsin vanaisa keelitada, et tehku mulle mehemoodi pikad püksid. Ta noogutas küll, ent kui ülikond valmis ning proovimine käes, selgus taas kurb tõde: püksid jälle lühikesed! Vanaisa lohutas, et pole parata, isa polnud rohkem riiet toonud.
Et jalgratast osta, käisin kuuendas klassis looreha peal tööl. Ise rakendasin hommikul hobuse ette. Nõnda kaks kuud - hommikul seitsmest õhtu kella seitsmeni välja. Lõuna ajal pidid hobuse lahti rakendama, talle ämbriga vett tooma. Õhtul veel ratsutasin. Siis oli raha koos. Aga poodi ratast ostma häbenesin miskipärast minna, kutsusin isa kaasa. Sest poest osteti ju tavaliselt leiba-saia, mitte ratast. Nõnda tekkis mul lapsest saadik arusaam, et raha tuleb välja teenida, selle saamiseks tuleb vaeva näha, tööd teha."
Ema ketras, lõng jooksis...
Hingelähedane koht oli Lembitule Roosna-Allikult tosina kilomeetri kaugusel asuv Vargamäe. "Igal kevadel ja sügisel sõitsin rattaga sinna. Oli üks armas paik.
Eks ma lugesin ka palju. Mul olid seitsmendaks klassiks kõik kuni "Söekaevuriteni" välja läbi loetud. Tänini võtan õhtuti välja Tammsaare "Valitud artiklid", loen ja imetlen. Milline geenius on meie maakamara peal üles kasvanud! Eriti tunnen seda nüüd, kui too nimetus on hirmsasti devalveerunud - kõik on geeniused, hüper ja super. Ning legendaarsed pealekauba. Kas ikka on?"
Esimene mälestus on Lembitul kirkalt ja kindlalt olemas. "See on armas lugu. Olime emaga kodus. Ema ketras, lõng jooksis, vurra-vurra käis. Istusin põrandal ja vaatasin, et ema itsitab. Ja raadio mängis. Sealt tuli parajasti "Kevade" kuulus stseen Tootsi ja Kiirega saunas. See oli vist esimene kord elus, mil ma raadiole tähelepanu pöörasin."
Raadiost on talle jäänud kustumatult meelde ka saade 1961. aastast Valter Ojakääru ja Uno Naissooga. Meestele anti kuus-seitse nooti ja nad hakkasid improviseerima. "Kuulasin ammulisui - kas niisugune asi on võimalik!? See oli positiivne süst mulle. Aga teisalt näitab see massimeedia vägevat mõju inimesele, mistõttu selle esindajad peaksid hoolega kaaluma, mida nad inimesele annavad. Kas arendavad ta maitset või rikuvad selle hoopis ära."
Sa oled ju pillimees
Neljateistaastaselt käis Lembit poistega nurga taga suitsugi proovimas. "Priboi oli sigarettide nimi. Ja võib-olla sellepärast jäid need ka minu elu viimasteks."
Kodus pidi ta jõudumööda tegema kõiki maatöid. "Ega ma selle vastu olnud - mis sa ikka kogu suve niisama logeled. Kord andis isa mulle pintsli ja värvi ning käskis aia ära võõbata. Justkui Tom Sawyer, kahe-kolme päevaga. Töö oli tüütu, päike paistis pähe. Aga ega ma ära ka julgenud öelda."
Kere peale pole Lembit kunagi saanud. "Kord oli asi n-ö äärepeal, rihm isal juba käes. Profülaktika mõttes. Tahtsin vist jälle pilli mängima minna, aga ega igakord lastud. Ja eks peagi noorel inimesel olema oma mängureeglid - kõike lihtsalt teha ei saa!"
Üksildane hing Lembit poisikesena polnud. "Niisugune maapoisilik ujedus oli mul sees. Aga siis oli tagasihoidlikkus vist veel voorus. Polnud kombeks end upitada. Teadsin, et annet mul on, aga esiletükkimist ei peetud heaks tooniks. Inimestega kontakti saamisel hiljem laias maailmas ei olnud mul mingeid probleeme. Ilma et ma ebaviisakalt laiutama oleksin pidanud."
"Ja heatahtlikkus oli minus ka olemas. Teise inimese tajumine kõrval, võime kaasa tunda. Et mina pole maailma naba, et mulle lähevad korda ka teise inimese valu ja juhtumised."
Lembitu parimad poisiea sõbrad olid Tarmo Laas ja Väino Karro. "Nendega koos olime ikka küll uisutamas, küll karusselli tegemas. Kõik need sõbrad ja õpetajad, see maja, need ruumid - see on üks parimaid aegu mu elus. Kui neis ruumes ringi liigun, tuletavad mulle lõhnadki palju meelde."
Roosna-Allikult algab Pärnu jõgi. See oligi Lembitu ja tema sõprade peamine vesiste mõnude nautimise koht. "Ujuda seal suurt ei saanud, paadiga sõita aga küll."
Pigem andja, kui saaja
Muidugi oli pillimees populaarne ka tüdrukute hulgas. Ent tantsimisest, mis Lembitule väga meeldis, ei tulnud sageli midagi välja. "Kui kutsusin mõnda tantsima, ütles ta: mida sina tantsid, sa oled ju pillimees!"
Kahest täismehest ja Lembitust koosneva Roosna-Alliku trioga käidi mitmel pool maakonnas esinemas. Siit tuli kaheksanda klassi päevil ka esimene haltuura - viis rubla. "Kontrabassimängija istus Esna mõisa esinema sõites isekallutaja kastis, mind kui vähemat venda lubati kabiini. Ning nõnda kaksteist kilti külma ilmaga!"
Samas on Lembit Saarsalu veendunud, et muusikategemise lõppresultaat pole rahas. "Mina olen ikka pigem andja kui saaja olnud."
Tollastest muusikalistest eeskujudest meenub talle kõigepealt Uno Loop. Ning see sümpaatia kestab tänase päevani.
"Mõelda, mees on seitsekümmend kaheksa, ja ikka veel rivis! Meie oludes lausa imemees. Ning Georg Ots mõistagi. Kui ühel väikesel rahval on niisugune laulja, kes kolme-nelja noodiga puudutab su südant, su hinge, ei kujuta ette suuremat saavutust. Mina arvasin muide lapsena, et ta nimi on Georg Kots."
"Igatahes kuulasin teda poisikesena ammulisui, "Elbajoni" ja "Heinavedu"."
"Saksofoni sound oli minu jaoks algusest peale rabav. Seal oleksid nagu kõlanud koos mitmed pillid. Ja see läks mulle hinge." Aga saksofon maksis 500 rubla ja seda raha juba naljalt kusagilt võtta polnud.
Saksofonimängijaist olid eeskujudeks papa Valter Ojakäär, Jaan Kornel, Karl Aavik. "Viimane on meie vanim saksofonimängija, kes hiljaaegu 95aastaseks sai. Vana Juhan Aaviku poeg. Vitaalne mees."
Õpetajatest meenutab Lembit August Kivisikku. "Tema oli esimene, kes mu sõrmed klaveriklahvidele pani. Ta oli ka imeline aiandusmees ja bioloogiaõpetaja. Igaühel meil oli kooliaias hooldada kaks peenart. Olin noorte naturalistide ringi liige. Pidin külvama, kahe nädala pärast tuli leheke välja. Selle põhjal õpetati, millal taim õitseb, millal tolmleb, millal kannab vilja."
Kui vähegi võimalik, püüab Lembit alati kodukanti tulla. Ta on Roosna-Alliku valla aukodanik. "Kui vald ära kaob, ei tea, kas siis kodanik jääb alles?"
See, mis tagasi toob...
Sõidame Lembitu kunagist kooliteed mööda tema kodu poole. Ei midagi erilist, kõik siin ja seal ammu nähtud, ent ometi nii lähedane kui ei ükski paik siin ilmas. Eestimaa. "See ongi see, mis meid tagasi toob. Nüüd võin öelda, et miski muu maailmas mind ei huvita. Ma ei taha kusagile sõita, ei taha kusagile lennata."
