Kuuldavasti Räpina mees, seega setu.

Täielik pseudosetu. Hakkama on mind pandud hoopis kaugel Venemaal, Siberis lausa. Tomski ja Novosibirski oblasti vahepeal olid Eesti külad. Seal mind tehtigi, ilmale tulin ikka Eestis, Koerus täpsemalt. Mis puutub Räpinasse, siis on see koht mu lapsepõlvele küll märgi jätnud, nii et mis sest et pseudosetu, aga Räpinast küll.

Veel olen kuulnud, et sul vedas ka pinginaabriga, selleks olla olnud Leonhard Lapin.

Noh, iga aasta 1. septembril sättisime pinginaabreiks küll, aga ega see kaua kestnud, õpetajad peksid meid laiali. Kui pärast 7. klassi ära kolisin, olime Leoga lausa kirjavahetuses.

Tollal saadeti veel ju kirju, ma mõtlen ümbrikuga ja puha. Tänu sellele olin asjadega kursis ja teadsin, et tema tahab kunstnikuks saada. Ta oli seda juba siis. Tegi mulle mu esimese eksliibrise, kahjuks ei ole ühtegi säilinud. Tallinnasse jõudsime õppima enam-vähem ühel ajal, viisime isegi oma kursused kokku, pidasime koos pidusid.

Lapin teadis ammu, et ta kunstnikuks saab. Olid sul ka omad plaanid?

Mul polnud mingeid plaane, huvi oli hoopis vene keele vastu. Olin üldse üsna kirju mõtlemisega, aga ühel eluperioodil õppisin samas klassis Eha Komissaroviga, kelle vanem vend Kalju oli siis juba tõsine teatrimees, mängis tollases Tombi-nimelises rahvateatris. Eha ka. Ja seal plaaniti lavastada Charles Dickensi “Oliver Twisti”, sinna oli vaja nimiosalist ja siis olla jutuks tulnud, et näe, Kalju õe Eha klassis õpib üks poiss...

Mitmes klass see oli?

Kaheksas klass.

Oliver on ju poisike, sina oled üsna pikk vibalik.

Siis olin ma veel üsna lühikest kasvu. Seal tegigi lavastaja Leo Kalmet mulle üsna ultimatiivse ettepaneku, et ma ikka astuksin sinna lavakasse, teatrikooli. Ei teadnud ma teatrist ega teatrikoolidest sel ajal suurt midagi, aga asi hakkas hargnema.

Õnneks oli teatrikooli eksamitel vähemalt üks tuttav nägu vastu vaatamas – seesama Leo Kalmet, temast õhkust soojust. Olin tänu sellele laval üsna julge, kuigi muidu olen üks paras pabistaja.

Nii ma sinna sisse sain ning tänu oma kursusele, vanemale kursusele ja muidugi õpetajatele hakkasingi pikapeale huvi tundma, mida see teater tegelikult tähendab.

Palju sa selleks ajaks Pansost teadsid?

Nime ikka teadsin, aga Räpina kultuurimajas olin näinud neid Tallinna etenduste kuulutusi, sealt jäi meelde hoopis teine nimi, see tegi küll nalja – Mikk Mikiver –, kuidas selline nimi saab üldse olla?

Hiljem koolis ei saanud Pansot küll mingi tavalise inimesena võtta, minu jaoks oli ta üks hirmutav koolipapa, kelle ees oli tarvidus millegagi ta rahulolu ära teenida. Suhtus ta minusse hästi, teisel kursusel sattusin tema “Kevadesse” juba Kiirt mängima, siis veel “Tõe ja õiguse” Indrek, aga ega ma tema alluv ei jõudnudki olla. Kui ükskord kooli lõpetasin ja noorsooteatrisse läksin, oli tema juba draamateatri peanäitejuht.

Mikiveri nime üle itsitasid küll, sul omalgi nimi üsna harukordne – jäi eestistamata?

Jäi eestistamata jah. Mu vanemad sündisid Siberis ja sattusid Eestisse alles 1947. aastal.

Tundub, et esimene suur läbilöök oli sul “Thijl Ulenspiegelina”, ikkagi tolleaegne suur Vene kino. Oli neid Thijle seal proovimas mitu?

Oli vist jah üle 200, hiljem nägin proovivõtete albumit, seal oli ikka päris mitu tolleaegset suurust. Mind leiti Eestist. Proovimas käisin mitu korda. Lõpuks jäime ühe Moldaavia poisiga kahekesi, valiti mind.

Küllap see määras mõneks ajaks ka su töö- ja elamiskoha.

Eestist olin ära ligi poolteist aastat, päris esimene linalugu see mulle just ei olnud, aga Mosfilmis küll. Tegu oli selle aja kõige suurema filmiprojektiga Liidus, eelarve suurem kui Sergei Bondartšuki “Sõjas ja rahus”. Kui seal sai kasutada tasuta Vene sõjaväge ja lossidki olid enne olemas, siis nüüd tuli üsna palju lausa uuesti ehitada.

Osa võtteid sai teha küll Tallinnas ja Riias, aga näiteks sealsamas Riias tuli Daugava lisajõe äärde ehitada terve linnaosa, kanaleid kaevata ja vanu laevu ehitada. Kui suur projekt see tegelikult oli, sain aru alles filmimise käigus, kui olid pidevalt kohal mingid Lääne telekompaniid ja pidi andma igasugu intervjuusid. Ja mängis seal tolleaegne Liidu koondis: Innokenti Smoktunovski, Jevgeni Leonov, Mihhail Uljanov. Kõiki, kellega mul tuli platsil tööd teha, olin varem näinud väga võimsates Vene filmides.

Mitu filmirolli üldse oled teinud?

Ei olegi lugenud, viimasel ajal on tekkinud see uus žanr – seriaalid –, kas neid ikka saab filmideks nimetada? Sutse on ju päris palju tehtud, ehk üle saja. Suuremaid osi vähem.

Kuidas sa lõpetaksid lause: “Ma loodan, et…”?

Kas peab kohe ühe lausega lõpetama?

Ei pea.

Siis alustaksin tähtsamast: et see riik ikka pidama jääks ja et lastel hästi läheks või läheks vähemalt nii, nagu nemad tahavad ja et mu teatril ka ikka loomingulist indu jätkuks.

Oled mänginud koos väga kireva plejaadiga, kas oskad neist kedagi üle aegade andekaks välja pakkuda?

Kui mitte väga analüüsida, siis peaks ütlema, kes esimesena meelde tuleb. Smoktunovski. Olen tema tööprotsessi kõrvalt näinud, ja mitte ainult kõrvalt. Sai juttu aetud ja ta on mul kodus külas ka käinud, aga see polegi nii tähtis. Tema fluidum jõudis minusse ikka palju enne, kui me koos filmi tegime. Teda oli ingel puudutanud, üks tavakoolitusega hea näitleja ei saa niimoodi mõjuda. Muidugi on see kõigest minu arvamus, mis piirdubki minu põlvkonnaga.

Oled Eesti mastaabis ju ka mänginud üsna võimsas esinduses, kes neist?

Noh, eks Ants Eskola ja Aarne Üksküla, ja mida aastaid edasi, seda rohkem olen aru saanud, kui suur näitleja oli tegelikult Jüri Järvet. Eks kolleegidena olid muidugi ka muud asjaolud mängus, aga oli ta ju üks veider mees, inimesena üsna krampis ja ekstravagantse mõtlemisega. Samas tema “Käberlinski” on ju selline telelavastus... Õnneks oli tal seal ruumi mängida. Juba ainuüksi selle rolli pärast arvan, et Järvet oli maailmamees.

Su oma poeg Juhan käib sinu rada. Kui palju teda oled mõjutanud?

See on olnud tema valik.

Kas oled takistanud seda valikut?

Miks peaks lapsi takistama, valikud on nende teha. Eks ma muidugi teadsin, kui võimatud need valikud mõnikord on. Tõsi, kui ta veel päris laps oli, siis osa asju jäi tal küll minu pärast tegemata, ma ei lubanud. Õnneks ta ei teagi neist eriti. Kui ise filmis kaasa tegin, siis võtsin tema ka, olemegi koos päris mitu korda mänginud. Seal sai teda kantseldada.

Oled sa mingil määral maainimene ka? Kui rohelised su sõrmed on?

Olen ikka, mul 1100 m2 isiklikku lapikest siinsamas linna lähedal, sai majagi ehitatud.

Aga need rohelised sõrmed?

Niidan muru.

Aga porgandid, kapsad, kaalid?

Porgandeid isegi püüdsin kasvatada, aga ussid sõid iga kord ära, ja niikaua, kui ma usse valvasin, läksid porgandid turul nii odavaks, et sealt oli neid kergem saada. Kui üldse kasvatamisest juttu teha, siis kõige rohkem pakuvad mulle huvi roosid, nendega ma tõesti tegelen.

Korraks tagasi noorusmaile. Ansambel Amor Trio lõi omal ajal kummalisi laineid, kuigi minu arust te keegi kolmest eriti suur muusik polnud – ei Juhan Viiding, Tõnis Rätsep ega sinagi.

Tollal oli plats nii tühi, et ükskõik mida sa tegid, paistsid kohe silma ja televisiooni oli juhuslikult peaaegu võimatu sattuda. See mass, mis praegu kaamerate eest läbi käib, oli mõeldamatu, aga algus tuli Mati Talvikult – tema laskis meid teles kostüümides laulda, ja ennäe, pärast saadet, kohe järgmisel hommikul olimegi “kuulsad”.

Päris algus tuli muidugi sellest, et poisid (noorema kursuse üliõpilased Juhan Viiding ja Tõnis Rätsep) tegid oma laulueksamit, laulsid laule “eestiaegsetest helifilmidest”. Mina käisin neile peale, et nad seda värki ära ei lõpetaks ja nii vist sokutasingi ennast ka sinna punti.

Umbes sel ajal oli sind nähtud ka tolleaegses Viru varietees laulmas-tantsimas.

Sinna sattusin seetõttu, et mu poja ema seal tantsis. Seal sain tuttavaks Endrik Kergega, oli seal lavastaja. Sinna sattus üks omaette punt – Tõnis Rätsep, Jaak Tamleht ja minagi, mängisime mingeid kauboisid. Õnneks algas see “tööpäev” siis, kui teatrietendus juba lõppenud oli. Pidin seal tegema abituid tantsuliigutusi, laulma koleda häälega ja lõpuks peksa saama. Muide, see oli üsna tuntav rahaline lisa tollasele teatripalgale. Sealt ma filmi läksingi.

Mis teatris teoksil?

Eks järgmine hooaeg näitab, olen juba selles eas, igasugu võimalikkus on … sporaadiline.

Oledki vist selline tüüp, kes ennast kuhugi väga toppinud ei ole.

Kuidas see käib? Et viin lavastajale pudeli?

Ei, pakud ideid, variante, võimalusi.

Küll ei tule meelde, et ma kunagi mingi oma ideega mõne lavastaja juurde oleksin läinud.

On sul tekstid kergesti meelde jäänud?

Loen enda arust üsna palju raamatuid ja lugedes saab ju ruttu aru tõlke kvaliteedist. Kui tõlge on hästi tehtud, jääb hästi meelde ka. Kui see on mittekõnekeelne, no ei jää. Näen seda oma garderoobikaaslase Ain Lutsepa pealt ka. Tal ju suured rollid ja hästi palju rääkida. Tema siis ka hädas.

Näiteks Andrus Kivirähki “Eesti matust” mängime juba kaheksandat aastat või kauemgi veel, jääb hästi meelde, sest ta on jumaliku andega dramaturg. Kirjutab dialoogi kõnekeeles. Samas on Madis Kõivu väga raske meelde jätta, aga kui meelde jääb, saad naudingu, saad aru, et ta on oma inspiratsiooni ammutanud kusagilt kõrgemalt poolt. Pead ise kõrgemale tõusma, ja kui meelde jääb, siis seda ongi nauding ette kanda.

Teatrikoolitus on pidev voog, üha uued tulevad peale.

Praegu on küll tunne, et sinna kooli mina enam sisse ei saaks. Hiljuti lugesin kusagilt lehest uute teatrinoorte enesetutvustust, enamik vastuseid olid sedavõrd ambitsioonikad, et… Samas tundus, et need kõige tublimad ei osanudki midagi vastata, nad arvavad, et nad ei tea veel midagi.

Tundubki, et need, kes palju teavad ja kohe palju tahavad, neil saab raskem olema. Tahtmine ja jumala juhatus ei lange alati kokku, aga muidugi oleneb palju sellest, mida lavastajad nendega peale hakkavad. See, et satud lavastaja juurde, kes näeb sinus materjali, on suur juhus. Olen imetlenud Pedajast, kes tõi teatrisse oma grupi ja töötas nad üles: Tiit Sukk, Jan Uuspõld, Taavi Teplenkov. Neist on ju kujunenud praegu selle teatri juhtivad näitlejad.

Oled olnud laval tuhandeid kordi, oled sa enne etendust ebausklik ka?

Esimene emotsioon on hirm.

Ikka veel?

Mida edasi, seda suurem. Enesekindlusega pole ma kunagi silma paistnud. Teater on kuratlikult raskem toiming kui film. Kinos saab alati teise duubli teha, või seitsmeteistkümnenda nagu omal ajal Bruno Oja. Teatris lähed lavale, ja ükskõik kas esimene lause läheb (nimetab koha, kuhu) või ei lähe (kordab), pead edasi mängima. Õnneks on mulle alati hüpnootiliselt mõjunud kaasnäitlejad, tekib keemia, mis kaotab hirmutunde. Tekib mängulust. See kooslus tekitabki naudingu.

Oled ju ka monoetendusi andnud?

Ühe korra, kogemus ei olnud meeldivate killast. Ei oska minusugune üksi tangot tantsida.

Näitleja on tundlik natuur, näeb ja elab ehk liigagi läbi teda ümbritsevat.

Ümbritseva vastu tunnen tegelikult päris suurt huvi, poliitika puhul ka. Aga mis tean mina sellest, ainult nii palju, kui ajakirjanikud kirjutavad. Tunnen ju ise ka mitut poliitikut, aga praeguseks on nad sama vanad kui mina ja ammu oma prisketel pensionidel. Kui masin toimib – minu arust Eesti riik toimib –,kui käike õigel ajal vahetatakse, siis…

Aga kui sa musta raha võtad, võiks sul suu kinni olla. Või siis ei peaks seda võtma… See, kas mõni poliitik meeldib või ei, see on nagu näitlejategi puhul – vaatan kedagi ja mul on hea teda kuulata.

Näiteks (nimetab umbes viit tuntud poliitikut) vaatan neid nagu … kunstitegelasi, kes mulle meeldivad. See, millega nad oma kabinettides tegelevad, see, millest oleneb sootuks suurem asi kui näitleja töö, seda ma ei tea. Ajakirjandusel on minusuguste diletantide jaoks üsna määrav roll.

Küllap oled oma sadadele vene lavasõpradele pidanud õigustama, mis siin riigis toimub.

Peaaegu sajaprotsendiliselt. Me oleme uhked, kui Eestil hästi läheb, aga nemad tahavad kogu aeg kõige paremad olla. Kuidas kolleeg Tõnu Kark ütleski: “Minu poig oli see kõikse parem, aga üits teine oli veel edimene.” Seda nad ei salli. Kui tuleb mingi jalgpallivõistlus, siis tahavad võita, enamasti saavad peksa ja siis hakkavad Moskvat lõhkuma, sest kohtunikud on süüdi.

Samas on nad ju samasugused inimesed nagu meiegi. Olen aru saanud, et tuttavate vene näitlejatega ei maksa poliitikast rääkida, kohati on nende etteheited sellised, et noh … käed kukuvad otsast ära. Allikad on erinevad nagu abielulahutuse puhul. Aga anekdoodid on jäänud samaks, nagu Brežnevi, nii ka Putini ajal. Nii et vaidelda seal ei maksa. Targem annab järele, kuigi mulle tundub, et see kõnekäänd on kohati kahtlane.

Mida õhtuti loed?

Praegu Indrek Harglat, “Timuka tütart”.

Seda viimast ja kõige paksemat?

Ei mina tea, pole eelmisi lugenud, aga raamatu mõõdu annab välja küll. Järge ootab, üllatus-üllatus, “Sõda ja rahu”, nüüd tahaksin originaalis lugeda. Lapsepõlves loetu pole nagu see, tahaks stiili leida.

Vahepeal pistis siia garderoobi teatrijuht Rein Oja oma pea sisse. Kutsus proovi või?

Ei, ta tahtis siia salaja suitsetama tulla.



ELUKÄIK

Lembit Ulfsak

- Sündinud 4. juulil 1947 Koerus

- Abielus, kolm last

Haridus

- Räpina kool 1961

- Tallinna 7. keskkool 1966

- TRK lavakunstikateeder 1970

Töö

- Noorsooteatris 1969–1978

- Draamateatris 1978–1985

- Tallinnfilmis 1985–1994

- 1994. aastast draamateatris näitleja

Looming

- Lugematu hulk lava- ja filmirolle, lavastajatöid

- “Ukuaru” 1974

- “Legend Ulenspiegelist” 1976

- “Keskea rõõmud” 1986, lavastaja

- “Lammas all paremal nurgas” 1992, lavastaja

- “Müügimehe surm“, draamateater

- “Kajakas“, Von Krahl

- “Eesti matus“, draamateater

- “Lõputu kohvijoomine”, draamateater

Tunnustus

- ENSV teeneline kunstnik 1989

- Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali preemia parima meesdraamanäitleja kategoorias Willy Lomani osa eest lavastuses “Müügimehe surm” (Eesti Draamateater) 2006

- Valgetähe IV klassi teenetemärk 2006

- Eesti filmi sajandiauhind: sajandi meestäht 2012