Lihtne tõde – muudad ennast, küll siis muutub ka maailm paremaks
Lugesin allpool oleva teksti üle ja pean vajalikuks siin alguses tunnistada, et mul on komme mõtestada asju vahel keerulisemaks, kui need on. Sellepärast ütlen kohe ette, et Musta Kasti “Prohvet” on suure mängulustiga tehtud, usuga sellesse, et aetakse õiget asja.
Vaatamata tõsisele teemale – kõik prohvetid ennustavad ju maailma lõppemist – saab laval nalja ka, meid aetakse naerma ja isegi hinge kinni pidama. Peale ahvide on laval noored inimesed, kes usuvad armastusse; on pingviinid ja isegi lendoravad.
Plastist saared me ajus
“Prohveti” kahe vaatuse vaheajal nopin põrandalt sinna poetatud tekstide seast ühe. Tekste on rohkem ja neid soovitatakse lugeda, kui on mahti. See tekst – ma ei vaatagi, millest jutt – jääb kotti. Hoopis hiljem, nähtule mõeldes, vaatan, mida noored oma lavastuse ja seda saatvate sõnumitega mul lugeda soovitavad. “Aastas satub kehva jäätmekäitluse tõttu ookeani 13 miljonit tonni plasti.”
See, keskkonnareostust puudutav uudis, on kirjutatud hoopis paanilisemas toonis, kui oli nähtud etendus. “Veelinnu kõhtudest võib leida pool ämbrit plasti. Lähis-Idas sureb reostuse tõttu rohkem inimesi kui sõdade ja terrorismi tõttu.”
Ma ei anna hinnangut siin, aga tunnistan, et elus inimeste mõistetava valuga jutustatud lood muudavad mõtlemist mu meelest enam kui katastroofiennustused looduslugude juhtlõikudes. Aga sellegagi on nagu on – mõnele meeldib ema, mõnele tütar.
Mulle meeldib neli aastat elanud Musta Kasti tegude juures just see, et kui nad peavad vajalikuks teatrikeeles millestki rääkida, siis on käivitajaks ennekõike soov ise targemaks saada. Mingit nähtust põhjalikumalt mõista, pealiskaudsuse talumatust võlust sügavamale jõuda.
Usun, et mängides kas või sedasama “Prohvetit” publikule, loovad noored näitlejad eeldusi just võimalikuks edasimõtlemiseks. Nemad mõtlevad tagasigi vaadates edasi ja on lootus, et seda teeb ka publik.
“Inimesed, ärgake üles!” See tundub olevat lavastuse “Prohvet” peamine sõnum. Ja et on aru saadud, et teiste äratamiseks peab ise ärkvel olema, on mu meelest see, mis Musta Kasti teatrile väärtuse annab ja ta rõhutatult eriliseks teeb. Detailina “Prohveti” lavakujunduse puupakkudest-kändudest kiirguvad valgusvihudki ju justkui sunnivad mõtlema, kust tuleb valgus.
Mingi vastuolu peale pani see lavastus taas mõtlema, ka mõistete segadusele me peas. Loodusseadused ja keskkonnaseadused, ökokatastroof, looduskatastroof ja keskkonnakatastroof... Elu ja surm. Kui surm on kogu aeg me vasaku õla taga kaasas, siis kus kohas ta on meie planeedile Maa mõeldes, millise lähema pilve taga?
Ahvide planeet
Näitlejad räägivad meile üheksa lugu. Kõik lood on sellest, kuidas siirad, noored, ideaalidega inimesed tahavad head ning selle hea rikub ära neid ja meid ümbritsev ahvikari.
Suures plaanis kannab see lavastus ju mõtet, et meie ülerahvastatud ja saastatud planeedil peaks iga vähegi mõtlev inimene tegutsema nii, et ta seda ei kahjustaks. Veel suuremas plaanis, loodustervikule mõeldes, on ahve ka vaja. Aga tasakaal on paigast – ahve on enam kui täiskasvanuks saada tahtvaid inimesi. Nii nad siis rikuvadki idealistlikke unistusi eos. Eos tähendab, et juba enne, kui midagi üldse juhtuda saab.
Mingi ahvioht on ilmselt maailmas olnud aegade algusest saadik, ja kui siin nüüd ahvide tagurlikuks mootoriks tembeldamist jätkata, tuleb tunnistada sedagi, et küllap on massi abil maailma sündinud nii mõndagi head.
Märkan siin, kuidas ma satun kimbatusse, kui pean vastandama idealistlikku inimest ja ahve. Tahaks kuidagi mõlema eest seista.
Musta Kasti ahvid ja idealistid seda viga ei tee, ja just see, et neil hea on hea ja paha on paha, mulle sobib. Nimetatagu seda siis pealegi naiivsuseks. Kui kogu maailm koosneks irooniast, küünilisusest ja pessimismist kibestunutest, oleks ta ammu kokku kukkunud.
Seda kirjutades imestan enda üle: mulle meeldib “Prohvetis” just see, et noored julgevad laval, publiku ees ka moraliseerida. Öelda mängulise stseeni lõppedes näiteks: “Ma tahaks, et mul oleks hirmus palju raha. Ma ostaks kõik metsad endale. Ja ei laseks ühtegi maha võtta. Kust ma saan nii palju raha?”
Või siis teisal: “Nagu sa ütlesid – hoiame seda, mis meil on. Niikaua kui saab. Muidu pole üldse mingit mõtet.”
Lihtne on ilus! Ka siis, või ikka: eriti siis, kui oled jäänud elama ahvide planeedile ja tahad olla inimene.
Mäss iseenda vastu
Üks “Prohvetist” pärale jõudev sõnum võiks mu meelest olla küll see, et enne kui hakkad mässama kliimamuutuse vastu, mässa enda vastu ja muuda ennast. Tõesti saab olla isegi poliitiliseks loosungiks – “Ära larista!”.
Usun, et lavastust näinud ja teinud inimesed loevad Delfi uudist sellest, et väikeses Eestis on inimesi, kelle ametiautod maksavad veerand või pool miljonit eurot ja auto mootori sees elab 500 hobust, sootuks teise moega. Et inimloomusele on omane see, et võrdsusest ja vendlusest rääkijad mingil elukeerul rahasattu sattudes usuvad, et nad on erilisemad ja on võrdsemad – seda oleme ju näinud nii Eestis kui ka mujal. Ka seda teame: tihti juhtub nii, et neid, kes võrdsuse nimel rikkama maha löövad, kannustab soov ise rikkaks saada.
Mind rõõmustas “Prohvetit” vaadates just see, et lavastus kandis noorte kaasarääkimise soovi ning usku, et me suudame muuta maailma paremaks. Kõigile!?
