Varjupaiga maadel elab ligi 30 eri koeratõugude vahelise ristumise tulemusel sündinud huntkoera. Kui suurem osa huntkoertest on 64hektarisel maa-alal karjade kaupa erinevates aedikutes, siis mõned loomad on esindusisendid, kes vabalt ringi jooksevad ja külastajatega semmivad. Valgekihvad pole sündinud juhusliku koera ja metslooma vahelise paaritumise tulemusel, vaid neid ongi sihipäraselt aretatud.
Huntkoerad panevad koerast sõbra proovile.
Mõni huntkoer on koeralikum ja teine hundilikum. Rolli mängib nii koera geneetika – kui suur protsent temas on hunti või koera, aga ka iseloom ja kasvatus ehk kui vanalt temaga nõuetekohaselt tegelema hakati. Enamik koerhunte on varjupaika sattunud omanikelt, kel omapärase käitumisega loomadega raskusi tekkis.
Paljud huntkoerad tunnevad ennast kinnises ruumis ebamugavalt, kuna nende loomus teeb nad kartlikuks. Suurematel aladel tunnevad nad ennast paremini, kuna seal on neil alati võimalik minema joosta. Õues elavad huntkoerad tihti parema meelega maa all urus kui kuudis. Mõned hübriidid oskavad ning naudivad ka tubase looma elu, kuid see sõltub peamiselt sellest, kui suur on nendes hundivere osakaal.
Varjupaigast saavad vastutustundlikud ja pühendunud huvilised loomi ka lemmikloomaks võtta. Välja annab varjupaik ainult selliseid hübriide, kelle koeradest eellaste osakaal on suurem. Hundi ja koera hübriidide puhul ongi esimene asi, mida looma puhul mainitakse, tema "hundisus" – kas see on kõrge, keskmine või madal. Hundisemad koerad söövad näiteks ainult toorest liha, kui teised ka koeratoitu.
Selliseid inimesi, kes kõigile koertele just huntkoera eelistavad, leidub omajagu. Mitmed varjupaiga töötajad on sinna tööle asunud sel põhjusel, et varasem kokkupuude on neis huntkoerte vastu erilise sümpaatia tekitanud.
Huntkoera võib olla keeruline tubase eluga harjutada, kuna neile meeldib näiteks mööblit katki närida. Väikeloomade ja laste suhtes ei pruugi nad kõige viisakamalt käituda ning võõraste läheduses on nad tõenäoliselt ujedad. Varjupaiga kodulehelt võib lugeda, et koerhundid ei armasta asju jagada, kaitsevad oma territooriumi, on pelglikud, kipuvad lõhkuma, on suure karjainstinktiga ning on osavad (aedikust) põgenejad.

Enamik kodustatud huntkoeri vajab päevas mitut pikemat jalutuskäiku. Nad janunevad vabaduse ja iseseisvuse järele ning soovitatav on kohe õpetada huntkoer ka ilma jalutusrihmata viisakalt käituma.