LUGEMISELAMUS: Arnold Rüütli teekond karjapoisist presidendiks
Peeter Ernits.
Toimetanud Ester Šank.
Konsultant Jüri Ehasalu.
368 lk.
Kirjastus Kunst.
See raamat on mitmeski mõttes Rüütli fänniraamat. Kujutan tänuliku lugejaskonnana ette näiteks neid, kes 1992. aasta presidendivalimiste avavoorus, otsevalimistel andsid talle kokku 195 743 häält. Ja ka neid, kes 2001. aastal rõõmustasid Rüütli valimise üle presidendiks, pidades seda 1992. aastal toimunud ebaõigluse kompensatsiooniks.
Ajakohane ja kauaoodatud
Tegelikult ei tee paha Peeter Ernitsa raamat läbi lugeda aga ka nendel, kes on kõik need aastad poliitiliselt asunud vastaspoolel ning kelle meelest oleks Rüütel võinud pärast iseseisvuse taastamist poliitikast tagasi tõmbuda.
Järgmise aasta maikuus saab president Arnold Rüütel 90aastaseks, kuuldavasti on sel puhul kavas korraldada ka konverents. Põhjaliku elulooraamatu ilmumine Rüütlist pool aastat enne juubelit on ajakohane ning pikka aega oodatud sündmus.
Väga hea, et Peeter Ernits selle töö ette võttis ning et “Viimane Rüütel” on nüüd ilmavalgust näinud. Tegu on kahtlemata kõige põhjalikuma ja ambitsioonikama käsitlusega Arnold Rüütlist, mis seni avaldatud. On päris tõenäoline, et vähemalt mõneks ajaks see ka nii jääb. Ma arvan, et Ernitsa raamat jääbki aastateks “selleks” raamatuks president Rüütlist. Ehk köiteks, mis võetakse esimesena kätte, kui tema kohta on tarvis infot leida. Ning ka lihtsalt oluliseks raamatuks tolle perioodi käsitluste seas Eesti lähiajaloos.
Kas “Viimane Rüütel” kannab nii vastutusrikka koha Eesti suurte meeste elulugude seas välja? Pärast esimest lugemist tundub, et vastus on nii ja naa.
Autor on suure töö ära teinud. Sugugi ei ole tegu üksnes Arnold Rüütli enda mälestustelõnga kerimisega, vaid Peeter Ernits on raamatu jaoks kogunud hulgaliselt infot teistelt kaasaegsetelt, eelkõige Rüütli teekaaslastelt eri eluetappides.
Raamat on pungil täis rääkivaid peasid, kes oma meenutusi ja nägemusi Rüütli kohta jutustavad. Pajatada on rohkesti. Ükskõik mida keegi Rüütli kohta ka ei arvaks, kuidagi pole võimalik eitada, et ta on inimene, kes elanud pika ja väga huvitava elu. Ning olnud mitmeid aastakümneid Eesti hilisajaloos otsustavate sündmuste keskel – paiguti neid lähedalt nähes, aga paiguti ise mõjutades ja suunates.
Raamat on ka ladusalt kirja pandud ning ei lähe lugedes igavaks. On aga ilmne, et tasakaalustatusele, kas või näilisele neutraalsusele Arnold Rüütli rolli ja tegevuse käsitlemisel Peeter Ernitsa raamat ei püri.
Tegu on üsnagi idealiseeritud pildiga, kus kõlama jäävad Rüütli enda, tema lähikondsete vaated ning seisukohad või ka lihtsalt Ernitsa enda arvamused ja muljed sellest, kuidas mingisuguseid sündmusi tuleks näha. Jääb lugeja otsustada, kas ta läheb selle vaatenurgaga kaasa või suhtub kriitiliselt.
Meediakanalites juba käsitletud “Kadriorgia” vastuolud raamatus on vaid üks näide vaieldavustest. Ka mina mäletan näiteks peatoimetajate pöördumise sündi, et Rüütel avaldaks 2006. aastal oma kandideerimise, teistmoodi, kui Peeter Ernits seda kujutab.
Põhjalik, paiguti raskepärane
Mida siis raamatus idealiseeritakse? Avapeatükk Arnold Rüütli lapsepõlvest on musternäide. President Pätsi aegsest Saaremaast jääb siin selline ideaalmaastiku pilt, et Astrid Lindgreni “Bullerby lapsed” kahvatub. Keegi ei varastanud ega joonud end purju. Kui peeti jaanipäeva, siis “tollele ajale omaselt tundsid nii noored kui vanad end sealsetel piduõhtutel võrdseina” (lk 15) ning ka muidu “Saare vana traditsiooni järgi oli peatähtis taluperesid õiglaselt ja võrdselt kohelda” (lk 14).
Noore põllumajandusjuhina oli Arnold Rüütel raamatu järgi võimekas organisaator, mida ilmselt ei saagi keegi ümber lükata. Kuid Ernitsa kirjapandut lugedes ei saa lõpuks lahti muljest, et kõik, mida Arnold Rüütel oma käega puudutas, muutus puhtaks kullaks, kuni ta lõpuks partei- ja riigiaparaaditööle ära edutati.
Arnold Rüütli tegevus ja roll ENSV tippnomenklatuuri kõrge esindajana on see teema, mis tänapäevani tema kohta kõige rohkem arvamusi polariseerib. Ernitsa käsitluses oli Rüütel muidugi läbi ja lõhki eestimeelne igal ajal ning osales kommunistlikes võimumängudes üksnes sel eesmärgil, et siinne maa ja rahvas edasi kestaks.
Väga huvitav ja põhjalik, kuigi paiguti raskepärane on raamatus Eesti taasiseseisvumise perioodi osa. Mõnevõrra üllatav, et Rüütli presidendiaja käsitlus 2001–2006 jääb raamatus pigem põgusaks ning viimase kümne aasta aktiivsest tegevusest ei saa peaaegu üldse teada.
