Kui ma neid kaht kõrvuti nägin, hakkasin naerma – nii erinevad olid. Siis tõstsin trükised järgemööda tundlikumat sorti kaalu peale ja pidin tunnistama, et üllitised on tõesti sama sarnased kui piisk ja ämbritäis vett.

Margarita Rauni laste lauluraamat kaalub, kui CD-plaat tagakaane sisekülje taskus veel juurde arvata, 247 grammi. Aare Hindremäe koostatud Ingliste küla ajalooraamat aga lausa 2020 grammi ehk sutsuke üle kahe kilogrammi. Samas on need võrdselt olulised: mõlemad on südamega tehtud ja tegijaile väga olulised verstapostid.

”Laulame Eestimaale!”
.
Koostaja: Margarita Raun.
Fonogrammid: Peep Raun.
Illustratsioonid: Keila lasteaedade Vikerkaar ja Rukkilill 3–7aastased lapsed.
40 lk.
Väljaandja: laulustuudio Margarita ja Lapsed.

Suu ja südamega

Margarita Raun on juba nõnda kaua lapsi laulma õpetanud, et võib tähistada oma stuudio Margarita ja Lapsed 30. sünnipäeva. Lisaks veel pidada stuudio tegutsemispaiga ehk Keila linnaks saamise 80. aastapäeva. Tõsi, Keilale pühendatud laule raamatus pole. Ja nii ongi ehk kindlam, sest kodupaigalauludega on üldjuhul ikka nõnda, et mida enam on neisse pandud südant, seda vähem jääb järele laulu…

Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva tähistavad Margarita ja lapsed muidugi ka, isegi eelkõige. Sest lastele kirjutatud lauludega on õnneks nõnda, et need kõnelevad kõige olulisematest inimestest ja lisaks loodusest, kokku seega kodumaast.

Vanasti ei saanud sellist terve riigigi kohta kokku, nüüd aga mahtus kõvade kaante vahele vaid ühe küla rohkete piltidega vürtsitatud ajalugu.

Koguni kolme tähtpäeva puhul ilmutatud raamatu tarvis on Margarita Raun teinud julge, aga samavõrd kindla valiku. Vaid 11 laulu, neist viis oma ammuselt lemmikult Maria Wunderlichilt, kelle loominguga plaadi ta juba 20 aastat tagasi avaldas.

Trükitähtedega kirja pandud laulusõnad, noodid, laste enda joonistatud pildid, fotod laululastest, lisaks veel CD – igati väärikas kink nii õpetajale endale, tema perele, Keila laululastele kui ka tervele riigile.

”Ingliste sõnas ja pildis”
.
Koostaja: Aare Hindremäe.
Toimetaja: Viio Aitsam.
Kujundaja ja küljendaja: Armar Paidla.
548 lk.
Väljaandja: Ingliste Arendusselts.

Ühelt põllult teisele

Raplamaa mees Aare Hindremäe pani aga kokku hoopis teistsugustest asjatundjatest koosneva meeskonna ja tegi hoopis teistsuguse raamatu. Niisuguse, et kui suurteos suure ilu ja käraga esitletud sai, hakati eestoas vaata et veidi kohatutki nalja viskama. No et liiga raske raamat.

Margarita elu ongi olnud muusika: ta laulab ise, õpetab lapsi ja ka neid, kes lapsi õpetavad.

Esiteks raske läbi lugeda, ikkagi üle 500 lehekülje, pealegi veel tavalisest palju suuremas mõõdus. Teiseks ka massilt liiga raske – kukub kogemata laualt varba peale, on luu prõksti katki.

Aga teisest küljest – kus on ikka vägev raamat! Vanasti ei saanud sellist terve riigigi kohta kokku, nüüd aga mahtus kõvade kaante vahele vaid ühe küla rohkete piltidega vürtsitatud ajalugu. Ning kui uskuda koostaja juttu, jäänud 200 lehekülje jagu väärt materjali veel väljagi.

Nii või teisiti on Aare Hindremäe saanud hakkama lausa vägiteoga. Igatahes võib ta südamerahus osaleda veel välja kuulutamata konkursil “Eesti vägevaim külaraamat”, seda isegi kahe vägevaga. Kolm aastat tagasi sai tal ju valmis 578-leheküljeline “Lau küla lood”…

Pöördega ja sirgjoones

Praeguste raamatuteni jõudsid Margarita Raun ja Aare Hindremäe eri radu mööda. Margarita elu ongi olnud muusika: ta laulab ise, õpetab lapsi ja ka neid, kes lapsi õpetavad.

Aare aga on teinud oma elus kas täispöörde või siis vähemalt võtnud uhke poolkaare. Aastatega üha enam on ta koduse Lau küla viljapõllult, mis samuti tema kirg ja kutsumus, pööranud kultuuripõllule: teeb fotosid, võtab tähtsaid sündmusi filmilindile, korraldab vägevaid üritusi, juhib külaelu ning avaldab nüüd asja eestvõtjana ühe raamatu teise järel.

Juba vaatavad need, kellel mõte olemas, aga tegudeks julgust või jõudu napib, küsivalt Aare poole: “Äkki tuled ja teed meie asja ka ära?”

Enne tuleb siiski maha istuda ja hoolega mõelda: miks, kellele ja missugune? Ning kaua veel on just raamat see, mida ilmutades soovime öelda, et nõnda väärindame me oma tööd, elu ja isamaad. Praegu kindlasti veel on, aga ehk juba mõne aasta pärast õnnestub mitte vaid vaadata külaraamatusse trükitud pilte, vaid kiigata läbi virtuaalmaailma sisse iga pere uksest.

Margarita ja Laste virtuaalsele kontserdile on aga kindlasti veelgi lihtsam pääseda.