LUGEMISELAMUS | Nui neljaks: Eesti vajab kangelasi!


Lõhavere linnamägi, Lembitu väidetav residents.
Lõhavere linnamägi, Lembitu väidetav residents.Delfi

Rahvas vajab kangelasi. Eriti väike rahvas ja ärevatel aegadel. Kui neid piisavalt pole, tuleb nad kas või välja mõelda. Selline kulunud mõttekäik iseloomustab alljärgnevat lugemiselamust.

Hiljaaegu otsisin töö asjus teavet selle kohta, millistes tingimustes elas eesti pere muinasajal, enne ristirüütlite ja misjonäride tulemist. Otsisin riiulist raamatu Lembitust, olin selle soetanud mõni aeg tagasi.

Mäletan, et panin toona pärast poolesaja lehekülje lugemist raamatu kõrvale, sest tundus kuidagi kuiv ega vastanud tagakaanel esile tõstetud küsimusele: kes oli tegelikult Lembitu, kelle nime me ju kõik teame?

Fantaasia vohab

Tunnistan, et ostsin raamatu toona kergekäeliselt, hetkeemotsiooni ajel, oletades kergeusklikult, et sellest selgub mingi paljastus. Näiteks et Lembitu oli hoopis liiderdaja, varas ja äraandja või erines mingil muul moel kardinaalselt sellest, millisena me teda õpikute ja Enn Kippeli “Meelise” põhjal ette kujutame.

Jah, Lembitu oli Sakala vanem, muistse vabadusvõitluse kõige silmapaistvam sõjapealik, kes osutas ristirüütlitele südi vastupanu ja langes Madisepäeva lahingus 1217. aastal. Tõenäoliselt oli tema kodupaigaks Lõhavere, mis on ajaloost tuntud ennekõike Leholana.

Seotud lood:

Ta on esimene eestlane, keda ajalooürikutes nimepidi mainitud – Liivimaa Henrik nimetab Lembitut oma kroonikas kaheksas kohas. Rohkem ei tea me oma muistsest rahvajuhist aga midagi. Ei tea, millal sündis; meil pole ka mingit ettekujutust tema välimusest, iseloomust ning tegevusest väljaspool sõda ja poliitikat.

Kui aus olla, siis võib kahelda selleski, kas kõigi nende Henriku Liivimaa kaheksa episoodi puhul oli tegu sama isikuga, sest kirjapilt on kroonika eri sündmuste juures erinev: Lembit, Lambite, Lambito, Lembito, Lembitus jne. Polegi päris selge, kust see “Lembitu” tuli.

Ometigi ei kohku raamatu “Lembitu: eestlaste kroonimata kuningas” autor tagasi peategelast pea 200 leheküljel portreteerimast. Elulooraamatud on menukad ja miks mitte teha neid ka ajalooliste isikute kohta! Raamatu autor, praeguseks Eesti poliitika koorekihti tõusnud Mart Helme rekonstrueerib portree mehest, kes pärineb ülikute perest ning oli 1217. aastaks kujunenud üle Eesti tuntud autoriteetseks väe- ja rahvajuhiks.

Saame teada näiteks seda, et Lembitu polnud mingi esimese põlvkonna tõusik, vaid mees, kes kasvas ja küpses oma isa ning teiste varasemate esivanemate autoriteedi toel ja varjus, kujunedes nii juba lapsest peale käskima ja juhtima harjunud isiksuseks. Võib arvata, et Lembitu oli piirkonna rikkaim mees.

Veel saame teada, millises majas Lembitu elas ja et Lembitu oli pere vanim poeg. Küllap jooksis temagi teiste külalastega paljajalu nurmedel, ronis puude otsas, otsis linnupesi, hüppas üle jaaniku jne. “Ent niisama kindlalt võime väita, et juba maast madalast hakkas ta saama kasvatust, mis erines teiste külalaste kasvatusest nagu öö päevast. Kujunev aristokraatia ei saanud lihtsalt jätta kihelkonna etteotsa tõusvat poissi küla peale koerusi tegema.”

Autor järeldab, et Lembitu suutis koolituse edukalt läbida. Igatahes on ta ajal, mil Läti Henrik teda kirjutatud ajaloo valgusse tõstab, igati küps nii kodukihelkonna valitsejana, rahvusvahelise poliitikuna kui ka sõjapealikuna.

Naiste olukord

Päris hea ülevaate saame ka Lembitu vanematest. Teadagi pärinesid nemadki ülikuperedest. “Arvestades teatud piirkondades valitsenud tihedaid sugulussidemeid, pole samuti välistatud, et Lembitu ema ja isa olid omavahel suhteliselt lähedased sugulased.”

Teos näitab, et kui on tahtmist, saab ka kivist vee välja pigistada.

Kasinatele andmetele vaatamata arvab autor, et Muinas-Eesti ühiskond polnud siiski veel nii patriarhaalne nagu tollane Lääne-Euroopa oma arenenud feodalismiga, ja et naised, eriti ülikunaised, polnud mehe kõrval kindlasti mitte alavääristatud ja allasurutud.

Seoses naiste seisundiga Muinas-Eestis on tähelepanu pööratud ka sellele, et läänemeresoome rahvastel pole hiljemgi naiste seksuaalsele käitumisele ja enda avalikkuses paljastamisele seatud Lääne-Euroopale omaseid moralistlikke piiranguid, vaid vastupidi, on peetud lausa teretulnuks, kui naised meeste kihu õhutavad ning omagi sugutungi kunstlikult tagasi ei hoia.

Me ei tea, kui palju oli Lembitul lapsi. Võib aga oletada, et Lembitu järeltulijad elavad Lõhavere ümbruses nüüdki. Kuskil Poola muuseumis olevat säilinud Lembitud kolp. Kui see ükskord siia tagasi tuuakse, saab seda uurida ja kõrvutada DNAd praeguste Põhja-Viljandimaa inimeste omaga.

Teos näitab, et kui on tahtmist, saab ka kivist vee välja pigistada. Kindlasti aga saaks Lembitu elust ja tegemistest teha suurejoonelise filmi. Midagi “Rob Roy” või “Bravehearti” sarnast. Materjali, millele tugineda, leiab raamatust.