Nõnda on kirjas Ene Hioni vastilmunud “Südamete murdumise maja” tagakaanel. Kaante vahele on mahtunud üle 400 lehekülje lugusid ühest klassikalisest hoonest – vanast raadiomajast Tallinnas. Uuest muidugi ka.

”Südamete murdumise maja”

Hinne: 5

Ene Hion.

416 lk.

Hea Lugu.

Targemaks saab kindlasti

Lugedes ei saagi hoobilt aru, kummast raamatus rohkem juttu on, kas majast või selle asukaist. Autorile näivad võrdselt tähtsad mõlemad.

Ette rutates soovitan seda lugeda just neil, kellele on kogu eestikeelne raadiolainete ajalugu lähedane. Kellele ei ole, soovitan ka. Targemaks saab ikka. Näiteks on juttu raadiomaja loojast ja vaimsest isast Fred Olbreist, kelle (mure)lapsuke juba enne suurt sõda katuse alla sai ja kelle vaimset isadust sõja võitnud režiim edukalt olematuks nullis.

Kas just selle pärast, et mees omal ajal “sõjakurjategija” Wernher von Brauniga tuttav oli või lihtsalt põhjusel, et enne sõda ei saanud ega tohtinudki midagi nii meeldejäävat luua.

Kui Ene Hion seda raamatut poleks kirjutanud, küllap jäänuks mu meelest tükk Eesti kultuuriajalugu lihtsalt kõrvale. Eriti möödunud sajandi nelja- kümnendatest aastatest, mil hirm valitses tõe üle.

Tolleaegsed yuppie-jumalad, nagu autor edastab, olid aga hääletud ka siis, kui juba rääkida võis. Ajal, mil raadio oli pelgalt propagandavahend, ja isiklik loovus pigem kahjulik.

Selle fooni taustal meenubki raamatulõik, kus Valdo Pant koos paari kolleegiga sattus lifti, mis kohe tööle ei hakanud. Fraasi peale “lift mõtleb” lisanud Pant: “Ta ongi siin majas ainuke, kes mõtleb.”

Küllap leidus siiski mõtlejaid peale lifti veel, aga parem oli toona ilmselt vait olla, eriti pärast 1950. aasta kurikuulsat partei keskkomitee 8. pleenumit, mille otsuste valgusel kaotasid töö või koguni vabaduse kakssada teadlast, kakskümmend kirjanikku, viisteist kunstnikku, kümme heliloojat, kakskümmend näitlejat; represseeriti 5000 inimest. Kõnekad arvud, kas pole.

Raadio pidi neiski tingimustes häälitsema ja rahvast kuulama panema, sest muud kuulata suurt ju polnud. Selle eest hoolitsesid igat sorti segajad ja summutajad, ning küsimuse peale, miks vaba maailma hääli segatakse, anti praegu absurdihuumorina tunduv vastus: “Segatakse selle pärast, et nõukogude inimene ei taha neid kuulata.”

Aga Eesti Raadio oli raadio ka neis tingimustes. Tsiteerides tolleaegset raadiohäält Esko Tasa: “Kui õuna ei ole, süüakse porgandit.”

Kõigest sellest on Ene Hioni raamatus “Südamete murdumise maja” üsna pikalt juttu, lisaks leiab raamatust veel 78 unikaalset fotot.

Hulk kõnekaid fakte

Muidugi on juttu ka uuest raadiomajast ja selle ehitamisest.

Praegusest sajandist tagasi vaatava pilguga jääb raamatust meelde ka Eesti Raadio rikkalik arhiiv, kus Hioni sõnul on talletatud kõigi Eesti teatrite näitlejate hääled. Kui see tõesti nii on, siis – igatahes kõnekas fakt.

Ene Hion töötas Eesti Raadios kolmkümmend aastat, aga endast ta raamatus juttu peaaegu ei tee ja on piltidelgi kõigest paar korda. Seegi näitab, mis kellelgi tähtsam – kas mina majas või maja minus.

Lugemise edenedes jõuab järg ka uute muutuste tuulte ja mitte vähem segaste aegade juurde, sest mis saab olla selgelt segasem kui mitte 1994. aastal raadiojuhi Peeter Sookruusi tolleaegne ametinimetus. Tsiteerin: raadio peadirektori asetäitja ajutine kohusetäitja peadirektori ülesannetes. No palju õnne tagantjärele, Peeter Sookruus.

Samal ajal kadus ilma igasuguse tuuletõmbuseta asutuse nimi Eesti Raadio, mis isegi Stalini ajal suutis oma eestinimelikkust säilitada. Seda ajal, kus iga Eesti asja taga tolknes sunduslik lühend NSV. Eesti Raadio kaotas märkamatu ja mängleva kergusega oma ilusa nime ning sai vastutasuks taas kolmetähelise lühendi – põriseva eärrärri.

Sadakonna kiiduväärt fakti kõrvale mahub raamatu lehekülgedele ka paar trükitõrvamustaapsu – omaaegse Mnemoturniiri Tarkade Klubi üks nimekas vastaja oli siiski Agu Aarna, mitte Aarma (lehekülg 231), nagu ka Ivan Käbini isa nimi oli Gustavovitš, mitte Gustavovitiš (lk 192), ja leheküljel 371 pani imestama kirjapilt: Tallina Ülikool. Aga see rohkem toimetaja kapsamaa.

Ene Hion töötas Eesti Raadios kolmkümmend aastat, aga endast ta raamatus juttu peaaegu ei tee ja on piltidelgi kõigest paar korda.

Seegi näitab, mis kellelgi tähtsam – kas mina majas või maja minus.

Mis vanast raadiomajast praeguseks saanud on – oh jah –, eks lugege ise.