Eks me elasime ju ka okupatsiooni ajal. Ehitasime maja, võimalusel – kui loa saime – ostsime auto. Pidasime koduseid suuremaid sünnipäevi (isa ja ema said 40, 50 ja 60) nii, et laual polnud millestki puudus.

Lapsed, sealhulgas meie ise, sündisid, seoti kõvadeks pampudeks, siis harutati ikkagi lahti, saadeti lasteaeda, kus iga toit tuli vastuvaidlematult ära süüa, seejärel kooli.

Koolis sidusime pioneerikaelaräti kaela, koondusime sundkorras koondusele, möirgasime riviülevaatusel vene keeli “Katjakest” laulda. Ning lubasime – selle asemel, et neile vastu hambaid anda – okupantide järeltulijatel endale vahetunnis jalaga tagumikku taguda.

Siis astusime ÜLKNÜsse, vabatahtlikult-sunniviisil nagu toona tavaks, panime rinda komsomolimärgi, lõpetasime kooli, saime aktusel palju lilli – pojengid olid selleks ajaks oma siirad silmad avanud.

Mõni läks edasi ülikooli, mõni mõnda muusse. Saime diplomid, kohtusime kellegagi, armusime või vähemalt uskusime seda. Ning suletud ring hakkas otsast peale.

Kolm teistsugust värvi

Omal ajal ma vist ei saanudki päriselt aru, kui vastik see kõik oli. Sain aru vaid ühest – venelased võtsid ära meie maa, ja kui veel kümme või kakskümmend aastat niiviisi edasi oleks läinud, polnuks meil, siinsetel pärisperemeestel, isegi enam sulaseks olemise voli.

Me lihtsalt poleks olnud enam keelelt ega meelelt eestlased, uhke rahvas, kes sadu aastaid saksa vastu seistes ikkagi maakeelt kõneles ning muistse pühapaiga poole vaatas.

Miski murdus meis. Kui sakslaste vastu seisime peaaegu et kõik, siis venelane tundus omane, mitmetele isegi ahvatlev, et temaga abielluda, lapsi saada, üks laps eesti-, teine aga venekeelsesse kooli saata. Kui te ütlete, et nii ju polnud, siis te kindlasti eksite.

Käisin ise sellises koolis ning mul oli selliseid klassiõdesid ja -vendi.

Õigupoolest siit algabki lätlanna Nora Ikstena raamat “Emapiim”. Valus lugemine, mis ei sea esiplaanile kirjandust, kunstilist elamust, vaid toob välja valu, mis meis aastakümneid pesitsenud. Valu, mis ei anna järele, sest me pole end sellest lunastanud.

Me ei saanudki lunastada, sest me ei üritanudki sellest õudsest ringist välja astuda. Me andsime järele, et ellu jääda, elada oma elu, mis tegelikult polnud elu; tunda õnne, mis tegelikult polnud õnn.

Pole vabadust, pole midagi

Praegu, mil me otsekui transis koogutame Euroopa Liidu suunas, salgame oma tegelikku olemust ja arvamust, et näida piisavalt tolerantsete, eesrindlike, arenenutena. Olgu, ega me soovigi tagasi kivi- ega keskaega. Aga võtame ja loeme läbi Nora Ikstena raamatu, et pisut iseendaga aru pidada.

Üks “Emapiima” peategelasi, andekas naistearst, ei lähe kaasa. Õigemini, ta läheb, aga näeb siis tegelikku tõde, ehmub, taob lihahaamriga vene meest, kes on selle kuhjaga ära teeninud. Aga see Leningradi seltsimees on kangelane, sest võitis sõja. Selle kangelasteo eest on talle antud ka voli ja vabadus oma lapseootel naist peksta.

Nora Ikstena kirjutab loo nii loomulikuks, et jääb mulje: see on tema enda, tema ja ta arstist ema lugu.

Arst ei kannata seda välja, sest ta on tulnud teistsugusest maailmast. Maailmast, kus oli samuti ebaõiglust – kus seda ei oleks? – aga ka piisavalt vabadust ja ideaale. Nüüd polnud enam kumbagi, oli vaid vihkamine. Ning vihkamisega segatud emapiima ei kavatse ta oma vastsündinud lapse suhu voolata lasta.

Hea meelega astuks ta sellest ringist hoopis välja. Ning lõpuks astubki, seda ajal, kui lootusekiir võiks valgustada ka tema asjatult elatud elu.

Küsimus jääb vastuseta

Nora Ikstena kirjutab loo nii loomulikuks, et jääb mulje: see on tema enda, tema ja ta arstist ema lugu. Lapse kurb lugu, kelle ema ei suuda elada nagu ema – see tähendab, armastada oma last igal hetkel, tingimusteta.

Aitäh, Nora Ikstena, sündinud aastal 1969. Teie raamat tuli lugemislauale väga olulisel hetkel.

Ema armastab aga vabadust, kaotatud vabadust, kolme triibuga Läti Vabariigi lippu, mis oleks andnud igale tema teole mõtte, igale vealegi vabanduse.

Aga ometi poeb raamatu lõpu eel hinge kahtlus: kas see, et me ei ela (ei elanud) vabal maal, annab ikka õigustuse sellele, et mitte armastada iseenda elu, mitte armastada iseoma last.

Armastada tuleb ikka. Muidu pole ka neid, kes kolmevärvilise lipu uuesti masti tõmbavad; kes ikka loodavad, et me oleme väärt, et ise olla, ise mõelda, ise oma otsused teha.

Aitäh, Nora Ikstena, sündinud aastal 1969. Teie raamat tuli lugemislauale väga olulisel hetkel.