Esimese asjana meenub mulle Peeglist rääkides tema surematu tsitaat, mida arvatavasti teisedki hästi teavad: “Mitte kuskil, ei Piiblis ega “Kommunistliku partei manifestis” pole kirjas, et elu peab lihtne olema!”

Kui ma 1982. aastal ajakirjandusosakonda pürgisin, siis oli mul seal miskeid pabereid puudu ja vist eriti kõva kandidaat ei tundunud. Vastuvõtukomisjoni neiud ei teadnud täpselt, kas mind tuleks kohe koju saata või peaks veel miskit kaaluma. Olin Muhust tulnud ja niipea bussi sinnakanti ei läinud ja siis tuli neil hea mõte: kutsume Peegli! Vana mees tuligi üsna pea, vaatas mind oma kurva pilguga ja küsis, kus kandist ma pärit olen ja kas ma seda ja seda ka tunnen. Kui ma olin ära seletanud, ütles ta natukese aja pärast: kui inimene juba nii kaugelt on kohale tulnud, ega ei saa teda siis nii lihtsalt minema saata Ja nii see läks.

Peegel luges meile Eesti ajakirjanduse ja kirjasõna ajalugu ja kui rääkis inkunaablitest ja muudest vanadest trükistest, siis ütles: kui te kusagil sellise raamatu peale satute, siis visake kohe kõhuli selle peale!

Kunagi valvas kateedri üle keegi Luige (vist) nimeline julgeolekutöötaja. See vaatas ikka igasugu kavasid ja tähtsamaid pabereid üle. Kui sellelt allkiri all, siis sai edasi tegutseda. Kord kuulsin, kuidas Peegel tuli mingit sellist paberit ära tooma, kuhu ametnik oli pidanud alla kirjutama, ja küsis: noh, kas Luik munes oma muna ära?

Lii Sammler

Žanrid

Olen teda küll ihusilmaga näinud, kuigi ta luges meile vaid ühe semestri ajakirjanduse ajalugu ja ajakirjanduse põhižanre. Väga selge aine oli.

Ma ei saa siiamaani aru, miks on vaja veel Pulleritsu žanriteooriat ja Hennoste žanriteooriat. Nojah, silmaringi avardamise mõttes vast, et kuidas mujal maailmas tehakse. Aga minu teada (olen saanud suhelda teiste Euroopa maade ajakirjanikega oma tutvusringkonna ja ENAJ raames) on olemas ka Põhjamaade ajakirjandusteooria, Inglise ajakirjandusteooria ja Saksamaa oma jne, kõik pisut erinevad. Kui õppida, siis pigem kõiki võrdselt, mitte ainult neid, mida üks või teine meie ajakirjandusteoreetik kunagi nuusutanud on. Ma jään hea meelega Peegli raamatu juurde ja Maalehes me tegelikult suures osas seda teemegi.

Ajalugu

Esimene meeldetulev mäluhetk puudutab pigem ajalugu. Ilmselt oli mingi üldine loeng või arutelu ja teemaks oli haridus-haritus üldse. Mingil põhjusel läks jutt kolmekümnendate aastate ja selle aja peale, kui venelased sisse tulid. Selgelt kõlab kõrvus Peegli (kes ju muidu rääkis rahulikult ja heasoovilkult) tõsiselt ja veendunud pahameelega öeldud repliik: „Ja NEMAD ütlevad, et nad tõid meile kirjaoskuse!“

Lähedus

Üks oluline printsiip, mida Peegli õpetatust nii palju kui võimalik meeles pean, on läheduse printsiip. See on ka üks argument vallalehtede poolt, mille kohta umbes kuu aja eest terav vaidlus oli.

Jah, lugejate (mõne kõvema vallalehe puhul ka reklaamituru) eest tuleb loomulikult võidelda ja EALL teeb seda ennastsalgavalt, aga vallaleht on paratamatult siiski leht, mis inimesele kõige lähemale jõuab ja talle kõige elulisematest-olulisematest ning lähedasematest asjadest kirjutab, see pole kaugeltki ainult volikogu otsuste ja vallavanema sõnavõttude avaldamise koht. Nii lähedale ei lähe ei maakonnaleht ega Maaleht.

Meil hakkab see printsiip juba vaikselt kaduma, et lugu kirjutatakse läbi konkreetse inimese, keda teema puudutab, hakkavad maad võtma n-ö institutsioonilood. Isegi veel kümne aasta eest, kui Maalehte tulin, ei olnud see üldse mõeldavgi, et kirjutame loo vaid pressiteate või ametniku/ametnike jutu põhjal, nüüd seda teeme. Toimetajad olid selles osas eriti ranged ega lasknud ühtki institutsioonilist juttu läbi, vaid helistasid autorile ja nõudsid inimest ka jutu sisse.

Mõistmine

On midagi veel, mis mind väga häirib praeguste meediakanalite juures, ning mida ka meil juba viimastel aastatel esinema hakkab. Et enam ei peeta meeles seda kreedot: „Ajakirjanikud võime olla, inimesed peame olema“. Võin selle kohta nii enda kui kolleegide lugudest nii mõnegi näite tuua, kus tegime lootuses efektset lugu kirjutada inimesele lihtsalt ilma põhjuseta haiget. Seda ei tohiks olla.

Silja Lättemäe

Ajakirjanik võid sa olla, aga inimene pead olema – küllap see lause on Peegli õpilaste seas juba klassikaks saanud, mida ikka ja jälle tsiteeritakse. Mäletangi Juhan Peeglit tema loengute ajast sellisena – eelkõige inimlikuna. Kergelt muheda olekuga, väikese huumoriga, mille tagant aimus tema ääretult suur elukogmus ja eruditsioon ning hea inimeste tundmine ja empaatiavõime.

Olla Peegli õpilane – see on suur au ja ühtaegu ka kohustus. Meie multimeedia maailmas, kus maksab uudiste edastamise kiirus ja klikkide arv, tasuks aeg-ajalt meenutada, mida õieti tähendas see Peegli õpetus, et „pead inimene olema“. Seda me tõlgendamegi erinevalt. Minu jaoks on see inimlikkus ka mõistmine – ei tohi lahmida, pead mõistma oma portreteeritavat. Samuti tuleb inimlikkus kasuks ka lugejale mõeldes – mitte keegi ei taha läbi närida pikka ja rasket, keerulise sõnastusega teksti, mille mõtegi läheb lõpuks kuhugi uitama.

Ja aasta-aastalt näen, kuidas üks Juhan Peegli sugulastest – laulja Ivo Linna läheb oma olekult üha enam ja enam vana Peegli nägu. See, mida tähendab rahvale Iff muusikamaailmas, on Juhan Peegel meile ajakirjandusmaailmas.

Rein Raudvere

Peegel jääb meelde oma rahuliku oleku poolest. Et tark ei torma, see võis olla tema elumoto. Kindlasti oli tema elukreedoks AUSUS, igas olukorras tuleb jääda AUSAKS.

Ajakirjanikele, tulevastele, õpetas ta, andis mõista, et ajakirjanik pole kohtumõistja. Ära tuleb kuulata mõlemad osapooled, jäädes ise vahendajaks, mitte hakata kohtunikuks.

Kindlasti põlgas ta ärapanemist, mida kahjuks meedias väga palju kohtab.

Peegel rõhutas ikka, et õige ajakirjanik ei kirjuta selleks, et end eksponeerida, end kiita, ei kirjuta endast. Praegusajal ei suuda aga paljud sellest kiusatusest end eemal hoida.

Mulle meeldis õudselt see, et päevakäskudele ja teadetele ajakirjandusosakonna teadetetahvlil kirjutas ta alla BOSS.