Just siis tabaski mind Maalehe kirjastuse tolleaegse direktrissi ja muidu hea sõbranje Signe Siimu mürginool: „Mis sa uitad mööda võõraid saunalavasid!“ Signe jutt oli muidugi pigem ülekantud tähenduses, aga jätkas ta pigem tõsisemalt: „Näe, Maalehel kultuuritoimetajat vaja. Mine vähemasti kandideeri. Ega keegi su häbist teada ei saa, kui ametisse ei pääse. Carpe diem!

See viimane oli öeldud ladina keeles ja tähendab tõlkes, et kasutagu ma päeva.

Ma ei kavatsenudki tema märkusele reageerida. Kolm päeva ei kavatsenud. Neljandal kirjutasin avalduse. Käsitsi, sest kui arvutiklahve näen, jookseb niigi vähene mõte kinni rutem kui muidu.
Tol paberil olin vähemalt aus. Tunnistasin, et joon, suitsetan ega tea, mis asi on kultuur. Lohutusena lisasin, et tean selle eest neid, kes kultuurist midagi teavad.

Peatoimetaja oli tookord Peeter Ernits, mu vana erakonnakaaslane kuningriiklaste parteist. Sellest võib aimata, et korruptsioon, vähemalt korporatiivsus, lokkas juba siis.

Ernits kutsus mu välja. Kõrvadega kuulas, silmadega luges idagi arvutist. Võimekas mees, noh! Muuseas, ongi võimekas. Üks väheseid, kellel lauasahtlis punaste kaantega venekeelne tõend, et ta on lõpetanud ametlikud nõiakursused ja evib vastavaid võimeid!

Koht oli äge ja rahvas rõõmus

Mis täpsemalt mulle saatuslikuks sai, ei teagi, aga tööle mind võeti. Ega ma kahetsegi. Koht oli äge ja rahvas seal kohal rõõmus. Kujutage ette, kuue minuti kaugusel linnasüdamest, Falgi tee languse lõpus. Neli puumajakest. Platsiga keskel, justkui ameerika kolonistide rändlaager 300 aastat tagasi. Kui õue astusid, paistis silma Pikk Hermann, Eesti kõige tähtsam lipp tipus lehvimas.

Õhtuti, kui rolleriga kodu poole sättisin, lasti tihti samal ajal ka lipp mastist, siis veel laulu „Mu isamaa armas“ saatel. See on tänaseks küll asendatud Koidula ja Ernesaksa palaga „Mu isamaa on minu arm“, mis muide, ei takista tol rahvalikul laulul siiani olemast ühe kauge riigi hümn. Nii et koju sai sõidetud Mikroneesia hümni saatel, mida laulu „Mu isamaa armas“ viis toona oli.

Olen Maalehele teinud kõige muu hulgas olulist kahju. Kakskümmend tuhat Eesti krooni vähemalt. Poole sellest summast maksis Casio klahvinstrument, mida peale minu toimetuses keegi mängida ei viitsi, seega puhtalt eralõbu.

Teine kümme tuhat läks veel rohkem nihu. Täpselt nii palju maksis hiinlaste tõeline sitanikerdis, väntadega elektrimopeed. Selle euroopastamiseks kulus kindlasti veel sama suur summa, aga praeguseks on see kõigele vaatamata igal Maalehe laadasimmanil kõigile vaadata, sõitmine ei ole soovitatav…

Kes sai üle koera, saab ka üle kurgi

Kala otsib, kus sügavam, inimene, kus madalam. Et nina vee peale jääks. Nina ongi vee peal. Siiani antakse toimetuses tasuta piima, vett ja vilet. Tihti toovad heausklikud maainimesed meile omavalistatud toiduaineid. Needki ei jää kauaks kuivama…

Arvan, et mõnel noorukesel vast valmisküpsetatud ajakirjanikuhakatisel veaks vägagi, kui ta siia tööle satuks. Ei peaks häbenema lehenime, seltskonda ega muud. Palga kohta ei oska öelda.

Lohutuseks tulijale võin tsiteerida Maalehe „Naeri“ naljanurgas ühe Eesti prokuröri julgustust: „Kes on saanud üle koera, saab üle kurgi ka.“ Ja veel: midagi suurt saab ju armastada kahte moodi — seda tehes ja/või seda tarbides.

Töökohad on küll praegu täis, aga küll siis mõni vanem märkab eest ära minna. Näe, ise ka juba üle 60.