MAALEHE ARHIIVIST | Maailmas pole just palju rahvaid, kes tähistaks mõne sõja algust

28. novembril 100 aastat tagasi algas Eesti Vabadussõda. Meeleheitlik vastupanu nõudis meilt lahinguväljadel 2121 inimelu, haavadesse-haigustesse suri teist sama palju.

Peale nende mõrvatud, teadmata kadunud – ühtekokku kuus tuhat ohvrit. Ent edukas sõda lõi alusmüüri oma riigi ülesehitamiseks.

Kaitseminister Urmas Reinsalu nentis viis aastat tagasi: „Maailmas pole just palju rahvaid, kes tähistaks mõne sõja algust. Meie oleme olnud üks selline, sest Vabadussõda on meie rahvale ülitähtis.“

Vabadus pole tulnud meile võõra väega, meie riik on sündinud raua ning verega.

„Mäletades sõja algust, meenutame me tegelikult seda (vanaisade ja vanavanaisade – toim) sirgjoonelist julgust ja kindlameelsust, mis andis Eesti riigi loojatele raudse jõu ülekaalukatele vaenlastele relvaga käes vastu astuda. Vastuhakk nõudis nii tahet kui ka reaalset sõjajõudu, meie seisundit arvestades, ka liitlaste olemasolu.

Kõik need tegurid olid 1918. aastal olemas ja just see on põhjus, miks Eesti riigi loojaid ja meie riigi loomise eest võidelnud sõdureid lugupidamisega meenutada,“ ütles Reinsalu ja kutsus esiisade sangarlikku meelt ja vaprust meenutama Vabadussõja alguspäeval küünalde süütamisega langenud kangelaste kalmudel ja mälestusmärkide juures, mis püstitatud Eesti eest võidelnute auks.