Maalehe esileedi peab juubelit
“Siljal on kindlasti rohkem kuraasi kui mõnel teisel tüdrukul,” kõneleb Maalehe peatoimetaja Aivar Viidik.
See tähendab, et kui Silja Lättemäe on tujust ära, sähvivad välgud ja kõmisevad kõuepilved kogu toimetuse kohal. Aga teistpidi – kui Silja naerab, lagistab ta nii, et ükski kohalviibija ükskõikseks ei jää.
Ning mis veelgi tähtsam: kui talle mingi ülesanne anda, võib kindel olla, et graafikud peavad, inimesed on joone peal ja asi toimib.
Presidendi käepigistus
Silja Lättemäe on üks neid, keda võib nimetada Maalehe raudvaraks. Algab see nimekiri esimesest päevast Maalehes oleva Rein Raudverega, aga üsna kohe järgneb selles reas Silja.
Tuli ta ajalehest Sirp – seega mõõtis varem kultuuripõldu. Nüüd on aastaid mõõtnud pärispõlde.
Võib-olla on selle põhjuseks saatus, võib-olla aga ka tõsiasi, et tema abikaasa Paul Lättemäe on põllumajandusteadlane, põllumajandusdoktor, erialaks taimekasvatus.
Mullu juba 11. korda peetud “Aasta põllumehe” konkursi on Silja suutnud muuta legendiks. Auhindade jagamisel pole sugugi harv juhtum, et kohal on ka Eesti Vabariigi president ning tunnustava käepigistuse saab põllumeeste kõrval ka Silja Lättemäe.
Konkursil on teinegi plusspool: nii tunneb Silja isiklikult Eesti põllumeeste paremikku ega häbene neilt tõtt küsida ka siis, kui neil parajasti kõige paremini ei lähe.
Aga ka põllul jääb Silja endaks. Üks tõsieluline mälukild näeb välja selline.
“Tuli põllule, värvis huuli, puuderdas nina ja hakkas siis mind intervjueerima!” jutustab Kesk-Eesti teenekas põllumajandusteadlane. “Mõtlesin algul, et mis ajakirjanik see üldse on, aga väga hästi oskas küsida ja kirjutada!”
See, kes pole Maalehe seaduserubriiki toimetanud, ei tea, mida see tähendab.
Küsimusi laekub selle rubriigi toimetajale lakkamatult: küll kaevatakse maareformi, küll põllumajandusreformi peale, küll tahetakse lastele odavalt maja kinkida, või vastupidi – patune poeg või siis tütar pärandusest hoopis ilma jätta.
Silja on nende ärakuulamises kindlasti Maalehe meister. Enamik meist oleks – vabandage meie avameelsust – tihti hoopis karjuma hakanud ja toru hargile visanud.
Aga Silja jätkab: “Millal see oli? Kuidas see juhtus? Kas te omavalitsusse olete pöördunud?”
Võib-olla on asi lihtsalt selles, et tema isa Endel oli jurist. Ning oma olemuselt on Silja õigluse poolel.
Sama joon jookseb temas ka kolleegidega suhtlemisel. Täpsemalt: kui Silja tunneb, et kellelegi tehakse ülekohut või mis veel hullem, teda ennast on ebaõiglaselt koheldud, pole pahategijal armu loota. Pigem võib olla kindel, et üle tuleb elada mõnigi ebamugav seik.
Milline täpselt ja millal? Ei tea. Ettearvamatuses peitubki Silja võlu.
Südames vallatu naer
Küsida pole julgenud, aga arvata võib, et oma südames kannab Silja siiski enim huumoritoimetaja ametit. Ning nalja ennast.
“Mitu-mitu aastat tagasi saatis Maaleht meid Siljaga Egiptusesse preemiapuhkusele,” räägib Metsalehe ajakirjanik Viio Aitsam. “Pärast sõitu Kairosse, kus ka püramiidides käidi, ei saanud Silja järgmist matka kaasa teha, sest tundis end väga halvasti. Jäi voodisse ja küsis lektüüriks mul kaasas olnud ainsa raamatu.”
See juhtus olema vaaraode kättemaksust püramiidides käinud inimestele. “Mulle meeldib Silja huumorimeel, millega ta sellistest olukordadest välja astub,” lausub Viio.
Kui toimetuses arutelu eesti keele peale läheb, armastab Silja ka rõhutada, et ta on ju ikkagi filoloog. Ning kolleegid teavad, et lisaks sellele kirjanik Leida Kudisiimu tütar. Ning kunstnik Inge Kudisiimu noorem õde.
Ning viimaseks, kuid mitte vähem tähtsaks – kahe poja ema.
