MAALEHE LAUREAADID | Heiki Raudla: ootamatu nali on alati parem kui tellitud huumorietteaste


Maalehe peatoimetaja Andres Eilart ning laureaat Heiki Raudla tähistavad koos toimetuse perega 32. sünnipäeva.
Maalehe peatoimetaja Andres Eilart ning laureaat Heiki Raudla tähistavad koos toimetuse perega 32. sünnipäeva.SVEN ARBET

See on Heiki Raudla omapära: nalja võib teha ka tõsise näoga, aga keerulisemaid teemasid lahates peab säilima huumorimeel. Jah, eluterve suhtumine.

Mis on su lemmikteemad, millest alati oled tahtnud kirju­tada?

Mind inspireerivad pigem inimesed (tegelased) kui teemad. Inimesed, kellel on oma seisukoht, kes kalduvad kõrvale käibetõdedest, suhtuvad oma tegevusse kirega ja julgevad sellest ka rääkida.

Nii-öelda käegakatsutavamatest teemadest paeluvad väikeettevõtjate käekäik ja maaelu. Maaettevõtjate suhe looduse ja turuga, kus nad paratamatult tegutsevad. Eks ikka sellepärast, et maal on asjad tihti teistmoodi kui linnas. Linnaga olen ma harjunud ja linnaelu saadab mind niigi kõikjal. Aeg-ajalt on hea kuivava heina lõhna nuusutada ja sõnnikulõhna külge saada. See kosutab.

Oled praegu Õpetajate Lehe peatoimetaja, aga toimetad ka Maalehe huumorikülge. Mis “Naeri” juures enim köidab?

“Naeri” puhul köidab see leidlikkus ja sõnaosavus, mis mõne autori tekste nädalast nädalasse iseloomustab. Ega sellist tööd, mis nii palju naerma ajaks, ei tule ju tihti ette. Samas on see ka vaimselt kosutav ja mõtlemapanev töö, sest suurem osa mõtteid ja muid “kilde” on sügavama sisuga kui mingi lihtsakoeline nali. Ja muidugi ühiskonnakriitika – see on mulle alati meeldinud.

Kuidas eestlase huumorimeelega praegu lood on?

Seotud lood:

Vahel tundub mulle, et noortel pole enam üldse huumorimeelt. Aga küllap on asi nii, et neil on teistmoodi huumor, tihtipeale sotsiaalmeediast lähtuv ja globaalne. Vanematel on rohkem piirkondlikud ja rahvuste kohta käivad naljad – tšuktši anekdoodid ning need “eestlane, venelane ja sakslane…”.

Mu enda mingis mõttes häda on see, et sain sajandivahetusel ja nullindatel nakatatud Inglise huumorist, olin Inglise sarjade kirglik fänn, samas mõjutasid mind tugevalt ka “Southpark” ning “Beavis ja Butthead” jms karmid multikad.

Eesti asjadest köitsid Ken Saani ja Rain Tolgi tegemised, “Wremja”, Jan Uuspõld. Tolle aja huumor oli irooniline ja sarkastiline, väga kriitiline nii ühiskonna kui ka indiviidide suhtes, kohati isegi julm ja tänapäeva mõistes ilmselt ka solvav. Praegu täidab seda nišši veel ehk “Laupäeva hommik koos onu Veiko ja tädi Horroriga” Raadio 2-s.

Kui olen näidanud “Esto TV” asju või “Umbkotte” endast kümme aastat noorematele, siis juba nemad ei saa üldse aru, mis seal naljakat on. See ei kõneta neid sugugi. Nagu mind ei kõneta Youtube’i naljavideod.

“Naeri” tegemise käigus olen harjunud jällegi teistlaadi huumoriga, mis põhineb peamiselt kalambuuridel ja mõtteteradel.

Ma ei söandaks öelda, et ühe põlvkonna huumor on parem või intelligentsem kui teisel… Põhiline, et igaühele ka edaspidi midagi oleks. Muidu juhtub, et kui vanad naljategijad kaovad, jääb teatud osa publikust naljata.

Mis on parim nali, mida viimasel ajal kuulnud oled?

Nägin maal tuttava juures, kuidas koer, kes märkas, et rahvas hakkab välja minema, vaatas peremehele otsa ja undas: “Õuu-eee!”

Ootamatu nali on alati parem kui tellitud huumorietteaste deviisi all “Mees, tee pulli!”.