Maire ajakirjanikukogemus on nii pikk ja sinna on mahtunud juba nõnda palju põnevat, et ta lihtsalt võib endale lubada olla valikutes ja hinnangutes vaba. Ja tema valikuid võib usaldada. Eks see rikkalik kogemus on ka väga heaks eelduseks kirjutada nii erinevatel teemadel, nagu Maire teeb.

Just sellepärast need esmaspäevahommikused Maire arvamuslugude lugemised nii põnevad ja oodatud ongi – näis, kuidas ta siis seekord on asjale lähenenud. Või – millise lahenduse leidnud. Tegelikult pole Maire kunagi võtnud eesmärgiks kedagi või midagi päevavalgele tirida, vaid on soovinud lugeja tähelepanu elulistele asjadele juhtida. Seda joont on ta kõik need kolm aastat Maalehes hoidnud ja kirjutanud siiralt.

Inimestele lähevad Maire mõtted korda ka sellepärast, et neist õhkub mitte lihtsalt uudishimu, vaid ka tähelepanelikkust. Sest nagu Maire ise ütleb, on ta alati püüdnud huvitavate inimestega samal tasandil viibida ja olla hea kuulaja rollis. Ning kui kirjutaja huvi ongi selline – mitte isiklik, pahatahtlik või kade uudishimu, siis seda tajub ka lugeja.

Kuigi lugusid rääkides võib teha asju kas ilusamaks või koledamaks, on Mairel alati varuks hoopis mingi omapoolne hinnang või vaatenurk.

Ja nii nagu ei jäta saatejuht Maire Aunaste ühtegi televaatajat külmaks, tekitavad ka tema arvamuslood mõtteainet ega jää märkamatuks.

Eesti on nii väike, et heal ajakirjanikul pole ehk tõepoolest keeruline olla ka üks parimatest. Umbes nii on Maire kunagi ise öelnud. Ning veel: et meil puudub tõsine konkurents ning pole uusi häid teletegijaid suurt peale kasvanud, mistõttu oleks ta väga kurb, kui keegi tema tööd ei märkaks.

Maire, kurvastamiseks ei ole põhjust!