Jah, sest kui Margus Mikomägi Maalehes millestki kirjutab, siis ikka asja pärast.

Tema kirjatükke lugedes süveneb alati tunne, et meelelahutust tänapäevases mõistes neis tema kirjutistes ei ole üldse.

Igas Marguse loodud uue lavastuse arvustuses on tunda autori enda meelte kooskõla sellega, mis toimub laval.

Et ta ei ole lihtsalt keegi publiku hulgast, vaid asjatundja, kelle silm ja kõrv oskavad tabada ka kõige väiksema ebakõla ansamblis. Valest toonist rääkimata.

Kindlasti on elus palju sellist läbi aja ulatuvat tarkust, mille kõrval tundub imelik asju keerulisemaks rääkida, kui need tegelikult on.

Aga ega lihtasama tee valimiselgi või alati kindel olla, et see kindlasti pärale viib.

Margus Mikomägi teab neist asjust väga hästi ning tema lugude tõsidus tuleneb vast hoopis seotusest eluga ja inimliku olemisega. Ehk siis arusaamadest, mis tegelikult võiksid ja peaksid elus püsima jääma ka pikema aja möödudes.

Kui Marguse kriitika torkabki, siis mitte mingil juhul pahatahtlikkusest ega väärtõlgendusest.

See juhtub ikka sellepärast, et ta oskab ja tahab süveneda ja süvitsi kõike lahata.

Aga seda arvustaja omadust ükski pinna peal lendleja niisama lihtsalt jäljendada ei suuda. Õnneks.

Marguse Mikomäe puhul ei teki kunagi kahtlust – tema teab väga hästi, kui kergesti võib loojahingel inimmaailma suhetega umbsõlm tekkida.

Ta teab ka, et sõna loeb ning pettus maksab kurjalt kätte ning et kirjutaja leiab lunastust vaid aususest ja väärikusest.

Kultuuriajakirjanikuna on kultuuriüritusi pidi käimine ja uue loominguga tutvumine Marguse töö ja rutiin.

Ning elu on juba kord niimoodi seatud, et kui miski suudab märgatavalt kerkida üle tavapärasuse, siis seda märgatakse igal juhul, sest tavapäratu paneb endast palju rääkima ja kirjutama.

Aga kui palju meil selliseid kultuuriimesid üleüldse ette tuleb?

Sellepärast soovin Margusele jätkuvalt ergast närvi ka esmapilgul ehk tavapärasena tunduvatest kultuurinähtustest ja kultuurisündmustest see oluline iva välja õngitseda.