Maalehe lipp on lehvinud ka Aafrika kõige kõrgema mäe tipus

Ei tea, kas asi oli kaudselt selles, et mõned aastad tagasi valisin arvuti salasõnaks Kilimanjaro, aga igatahes läks nii, et tänavu veebruaris ma teekonda selle mäe kõrgeima tipu suunas alustasin. Kaasas kolleeg Biancalt saadud kollane Maalehe lipuke soovitusega viia see nii kõrgele kui võimalik.

Maksimaalsena tähendab see 5895 meetrit – nii kõrgel asub Kilimanjaro kõrgeim tipp Uhuru Peak. Just sinna jõuda me eesmärk ongi, kuidas siis teisiti.

Kokku asub sellele rännakule 13 eestlast, üheksa meest ja neli naist. Mõned neist mägedes matkamises juba „vanad kalad“, ent suurem osa, kaasa arvatud mina, siiski pigem „rohelised“. Seetõttu ei oskagi ma eriti ette kujutada, mis mind tegelikult ees ootab – olen siiani käinud üksnes mägimatkal Gruusias. Tollel, poolteist aastat tagasi toimunud matkal liikusime aga üle kurude külast külla, kõrgemale kui 3000 meetrit ei tõusnud ning ööbisime kodumajutuses.

Nüüd aga ööbime telkides ning igasugu mugavused, nagu igaõhtune pesemine või soe voodi tuleb nädalaks unustada. Arvestada tuleb ka võimaliku mäehaigusega, ehkki rühime tipu poole Rongai rada mööda. See on viiepäevane teekond, kuhu kuulub ka üks aklimatiseerumise päev 4200 meetri kõrgusel.

Hakuna matata

Omal käel Kilimanjarol matkata ei või, sestap saadab meid kohalik reisifirma – kokku 39 meest ehk kolm meest nina peale. See võib tunduda imelik, kuid neile jaguneb ka hulgaliselt ülesandeid – nad viivad ühest laagripaigast teise meie isikliku põhivarustuse, püstitavad telklaagri, sealjuures veetakse mäkke ka kaks kaasaskantavat vesiklosetti (igal reisigrupil on laagripaigas oma WC-telgid), toidu, nõud, laua ja toolid. Kraami, mida vedada, on ikka paras hulk ning kandjad toimetavad seda ühest punktist teise peamiselt pea peal, pakkides asjad suurtesse tugevast plastikust kottidesse.

Meie ise kanname seljakottides kaasas oma päevase varustuse – joogivee, suupisted, koorikjope, fliisi jms, sest nagu ütleb meie giid Maiku – Kilimanjaro on nagu kameeleon, ilm võib kiiresti ja ootamatult pöörata teise palge.

Aga algus – meie retk algab pärastlõunal ligi 2000 meetri kõrguselt Rongai väravatest ning ilm on Aafrikale kohaselt palav. Rada kulgeb läbi äsja koristatud kartulipõldude ja metsa (näeme valge laka ja valge koheva sabaga Colobus ahve) ega ole veel kuigi kivine. See on kergendus mulle, kuna minu seljakott, kus peale soojade riiete asuvad ka mu matkasaapad, on jäänud Amsterdami lennujaama ning mul tuleb kaks esimest päeva matkata tossudes. Õnneks lendasin juba matkapükstes, fliisis ja jopes ning kergemad riided olid kaasas käsipagasis, nii et saan olemasolevaga kenasti hakkama. Liiatigi anti lennujaamas lootust, et kott kenasti sihtpunkti jõuab, kust siis kohalik reisifirma selle ka mäkke toimetab.

Maiku teeb meile kohe selgeks ka tähtsaimad suahiilikeelsed sõnad ning neid saame me matka jooksul ja hiljemgi korduvalt kuulda. Esiteks „hakuna matata“ ehk „kõik on hästi“, teiseks „pole, pole“ ehk „rahulikult, rahulikult“. Samuti „jambo“ ehk „tere“ ning „mambo“ – „kuidas käsi käib“, millele on soovitav vastata „poa“ ehk „hästi“.

Teekond algab

Esimese päeva matk pole kuigi pikk, umbes seitse kilomeetrit ning tõuseme 600 meetri ringis, jäädes ööseks 2600 meetri kõrgusele Simba laagrisse.

Saame süüa – laud kaetakse meile eraldi telki ning meid kostitatakse püreesupi, praekala, riisi ja aedviljakastme ning puuviljadega. Kõhud on tühjad, toit maitseb (mõni tembib supi maitset küll tšillikastmega) ning veel ei oska me aimata, kuidas matka edenedes hakkame igatsema heeringa ja hapukoore järele. Liiatigi muutub küll supi nimi (kord on see porgandi, kord suvikõrvitsa, kord porrulaugu jne), kuid maitse suurt mitte. Seda ei saa muidugi kokale pahaks panna ja keegi ei panegi, sest nad pingutavad tõesti väga ja annavad sealsetes oludes oma parima.

Öö – pimedaks läheb juba seitsme paiku – tuleb rahulik ja kuigi mustade meeste jutuvada telkide läheduses ei vaibu niipeagi, mõjub see pigem uinutavalt.

Hommik algab päiksetõusuga kella seitsme ajal, saame kuuma tee otse voodisse (telki), grupijuht Kalle mõõdab kõigil ka vere hapnikusisaldust ning tee järgmise laagri Kikelelwa poole võib alata. Maastik muutub – puid enam ei kasva, üksnes põõsad ning ka tee muutub kivisemaks. Õnneks peavad mu jalatallad konarustele vastu. Siinseal vilksatab mõni sisalik.

Kokku kõnnime umbes 15 kilomeetrit ja tõuseme 1000 meetrit ehk 3600 meetri peale.

Õhtuks, oh rõõmu! tuuakse laagrisse ära ka mu kaotsiläinud kott. Olin juba hakanud mõtlema plaan B peale ja proovinud ühe reisikaaslase number 43 matkajalatseid, et kui tõesti mu kotti ei toodagi, siis äkki saan edasi liikuda nendega. Tal endal oli kaasas ka teine paar saapaid.

Enesetunne on reibas, aga uni sel ööl hästi enam tulla ei taha. Kas on ehk kõrguses asi või emotsioonides? Mõni kurdab ka peavalu üle, aga Maiku rahustab – see on täiesti normaalne ning käsib hästi palju juua. Seda me ka jõudumööda teeme. Ei mingit pudelivett, kes jaksaks seda ülesse tassida. Vesi võetakse loodusest (meie ei näe kust) ja on väidetavalt filtreeritud ja keedetud. Igatahes sünnib see juua küll ja sisemust pahupidi ei pööra.

Aina ülespoole

Järgmine päev ei matka me kuigi pikalt, umbes viie kilomeetri jagu, tõustes 700 meetrit 4300 meetri peale Mawenzi Tarn laagrisse, kuhu jääme peatuma kaheks päevaks. Tõsi – viis kilomeetrit ei ole pikk maa lauskjal maastikul, mägedes aga võtab selle vahemaa läbimine aega mitu tundi.

Juba hakkab õhurõhu muutus vaatamata sellele, et püüan võimalikult palju juua, tunda andma. Ärkan pärastlõunasest puhkepausist säärase peavaluga, mida pole iial varem tunda saanud. Vasaraid taotakse otse mu kuklas. Koban valuvaigisti järele, see aitab ja kui telgist õue poen ja ringi liigun, läheb enesetunne kohe paremaks.

Vere hapnikusisaldus on kenasti normis (90% tuuris), kuid on ka neid, kel see hakanud langema. Öine uni tuleb üsna hea, ehkki väljas kisub miinusesse, härmatis sätendab kuuvalgel ja hommikuks on vesi pesemisnõus jäätunud.

Vedel kaerajahust puder ei taha enam hästi maitseda ning poiss, kes meie lauda katab, küsib murelikult: „Miks te ometi putru ei söö?“. Mõmiseme ebamääraselt, eelistades praetud mune ja pannkooke.

Päris paigale ma laagris siiski ei jää – Kalle otsustab teha tõusu 4700-4800 kõrgusele, testimaks, kuidas me end seal tunneme. Tõus mööda kivist mäenõlva on küllalt kivine ja liiga pika sammuga kõnd annab tagasilöögi – tekib iiveldustunne, mis õnneks möödub kiiresti. Reisikaaslane Kristiina annab mulle kuivatatud kala, mis tundub momendil kõige õigem toit. Kauaks me tõusupaika istuma ei jää, sest hakkab jahe ning nii üks kui ka teine ei tunne end hästi.

Söögiisu pole suurem asi, ei mäletagi täpselt, kas pakuti aafrikapärast kartuli-banaanihautist või riisi-makarone lihakastmega, aga eelkõige lähevad loosi puuviljad.

Järgmisel hommikul võtame suuna viimasesse laagrisse Kibosse 4700 meetri kõrgusel, minna on ligi 10 kilomeetrit läbi kivikõrbe.

Magama me sel õhtul õigupoolest enam ei heidagi, kuigi telki poeme, sest tõus tippu algab juba öösel kell 12.

Tõus tippu

Öö on külm, kuigi kraade hoomata ei oska. Topin selga paksud suusapüksid ja ülestikku kaks jopet, mis, nagu selgub, pole sugugi liig, sest tee kulgeb serpentiinis läbi kivirusu ning tempo on aeglane. Maiku hüüded: „Pole, pole“ ja „hakuna matata“ saadavad meid. Tähed siravad, ning kui pilku tõsta või langetada, on mitmel pool näha ülespoole rühkivaid tipuvallutajaid. Kõigil pealambid peas, nii et mägi siraks justkui jaaniussikeste tulekestest.

Kõige parem on sammuda pikemalt peatumata, muidu hakkab kohe jahe. Meie mustanahaline saatja, kelle käes on teetermosed, on jäänud osade grupiliikmetega allapoole ja nii saame juua vaid enda käes olevat vett, mis aga külmuma kipub. Oh, kui saaks kuuma teed! Ja millal ometi mäehari tuleb? Miks need ülevalt paistvad tuled juba n.ö ära ei kao, kas tõesti on veel nii palju minna? Igaks juhuks ei hakka Maikult uurima ka, kaua veel Uhuru Peakini minek aega võtab, et mitte tekitada petlikke lootusi. Rühime aga vaikides edasi.

Umbes kell seitsmeks jõuame üles – 5685 meetri kõrgusel asuva Gilman´s Pointini, ent Uhuru Peakini on sealt veel vähemalt poolteist tundi maad. Õnneks ei ole vaja enam väga palju tõusta, sest edasi matkame küllalt lauget nõlva mööda. Ringi siiski väga vahtida ei saa, sest rada on kitsas ning kukkumine võiks kurvalt lõppeda.

Ja lõpuks ometi oleme päral – Uhuru Peakis – Aafrika katusel. Seal, kus meie giid Maiku on käinud oma sada korda. Täpselt ta lugenud ei ole, sest kes ikka peaks töö üle säärast rehkendust – ma ka ajakirjanikuna ei oska öelda, mitu artiklit olen kirjutanud.

Oleme kõik, kes me seal hetkel koos oleme, muidugi rõõmsad, aga naerust nägu väga lihtne teha ei ole. See pole otseselt kurnatus, mis seda takistab, see on miski, mida nüüd, kodus tagasi olles, on keeruline kirjeldada.

Ma ei unusta Bianca antud lippu, see on mul kenasti kaasas ja nüüd saab öelda, et Maalehe lipp on lehvinud Aafrika kõige kõrgema mäe tipus.

Pikalt seal olemiseks aega aga ei anta ning asume tagasiteele. Mäeharjalt laskume alla umbes kahe tunniga, mis on tõusuajaga muidugi tühine, ent ometi tundub see teekond päevavalges tohutu pikana. Kas tõesti kõndisime me öösel liivas ja kiviklibus ära nii pika maa?

16 tundi jalgel

Kibo laagris puhkame pool tunnikest ja sööme lõunat, kauemaks hõlpu ei saa, sest tuleb laskuda 3700 meetri peale Horombo laagrisse. Küll see tee tundub lõputu, ei taha ega taha meie oranžid telgid paistma hakata. Lõpuks siiski ning õhtul võtab keegi aktiivsusmonitori abil päeva kokku – oleme ühtekokku jalgel olnud 16 tundi.

Ega järgmine päevgi veel hõlbus ole – laskuda tuleb veel oma 20 kilomeetrit ja 1700 meetrit.
Nüüd hakkab ilmnema Buratino jalgade sündroom, jalad kipuvad kangeks jääma ja saapad suruvad varvastele. Aga nagu kõik siin ilmas, saab ka see mööda ning keskpäevaks jõuame Marangu väravasse. Kes lubab omale õlle, kes Coca-Cola.

Ja õhtul on eriline õnnistus pärast seitset päeva duši alla minna.

Saatjad, 39 meest tervitasid matkaseltskonda viimase päeva hommikul niisuguse lauluga. Eeslauljaks (vasakul) giid Maiku.