Maalehega koos saad soodsalt põneva raamatu maailma muutnud ravimitest


Ravimite taga on põnevad lood.
Ravimite taga on põnevad lood.Andres Putting

Iga pöördelise tähtsusega ravimi taga on oma lugu. Kui need kokku koguda, nagu on teinud Thomas Hager selles raamatus, näeme kultuuri ja meditsiini arengulugu väga huvi­tavast vaatenurgast.

Näiteks avastati esimene kergemat ärevust raviv rahusti – “martiinitablett” Miltown – juhuslikult, kui otsiti penitsilliinile säilitusainet.

Oopiumist ehk “rõõmu taimest”, mida on kasutatud 10 000 aastat, jutustab Thomas Hager paeluva loo meditsiini pöördelistest muutustest. Ta räägib muu hulgas unustuse hõlma jäänud naisest, kes esimesena tutvustas rõugete kaitsepookimist, kurikuulsatest uinutitilkadest, esimesest antibiootikumist, mis päästis lugematul arvul elusid, esimesest antipsühhootikumist, mis aitas tühjendada vaimuhaiglaid, Viagrast, kolesterooliravimitest ja personaalmeditsiinist.

Mehed elasid naistest kauem

“Ravimid on meiega teinud järgmist: vanadel halbadel aegadel, ütleme umbes 200 aastat tagasi, elasid mehed keskmiselt kaks korda kauem kui naised (peamiselt tingituna raseduse ajal ja sünnitusel valitsenud ohtudest). Ja kõik elasid üldiselt umbes poole vähem kui tänapäeval,” kirjutab Thomas Hager oma raamatu sissejuhatuses.

Suur osa sellest oli Hageri sõnul tingitud surmadest varases eas. Kui imikutel õnnestus pääseda sünnitusega seotud ohtudest ja sünnitraumadest; kui nad elasid üle epideemilised lastehaigused – rõuged, leetrid, läkaköha, difteeria jne – ning suutsid saada täiskasvanuks, võis öelda, et neil oli olnud õnne. Sest siis võisid nad surra kopsutiisikusse, kurgumandlipõletikku, koolerasse, roospõletikku, gangreeni, vesitõppe, süüfilisse, sarlakitesse või veel mõnekümnesse haigusesse, millest me tänapäeval enam palju ei kuule.

Seotud lood:



Võimalikud hullused ühes paigas

Hager kirjeldab peatükis “Pla­nee­di kõige vähem läbi uuritud territoorium” värvikalt elu varjupaigas, mis oli mõeldud selleks, et kõrvaldada hullumeelsed ühiskonnast.

Igal hommikul võis Sainte-Anne’i ooteruumis kohata hulle, eelmise öö põhjakihti, kelle olid siia toimetanud politsei või pereliikmed ning kelle “ajud keesid raevust, kes olid ahastusest vallatud või surmväsinud”, nagu meenutas üks arst. Need olid maniakid, jampsijad, hallutsinatsioonide nägijad ja häälte kuuljad, masendunud, hälbinud.

Kui asi läks liiale, lõpetasid nad Sainte-Anne’is, ainsas Pariisi piirides olevas psühhiaatriahaiglas. Igal suurel linnal oli oma Sainte-Anne, valitsuse rahastatud vaimuhaigla, varjupaik, et kõrvaldada hullumeelsed ühiskonnast, aidata ja hoida neid turvalises kohas – ning silma alt ära.

Neid kutsuti põhjusega “varjupaikadeks”: vaimselt haiged inimesed vajasid pelgupaika. Suurema osa ajaloo vältel olid hullumeelsed jäetud oma perekondade hooldada, kes – kui mõned harvad erandid välja jätta – peitsid kõige raskemini haiged tagumisse magamistuppa ja lukustasid keldrisse. Mõnesid koheldi sõbralikult, teisi pandi ahelaisse, peksti ja näljutati.

See muutus koos tööstusrevolutsiooniga ja linnade kasvuga. Suureneva stressi ja pereliikmete lahkukolimise tõttu lõpetasid hullumeelsed üha sagedamini tänaval. Nad sattusid teiste – või mitte kellegi – vastutuse alla.

Moodustati heategevusorganisatsioone ja ühiskondlikud liikumised asusid nende eest inimväärselt hoolitsema. Tuli leida voodeid, toitu ja arstiabi. Ameerikas oli XIX sajandil lahenduseks suurte varjupaikade ehitamine, millest pidid saama eesrindliku hoolduse musternäited, kus olid pargitaolised maa-alad, avarad töötoad ja professionaalne teraapia, mille üle pidasid järelevalvet arstid, kes olid koolitatud spetsiaalselt ravima vaimseid häireid. Varjupaiga majaplaan võimaldas eraldada mehi naistest, vägivaldseid mittevägivaldsetest, ravitavaid (kes majutati sageli eespoolsetesse, kõige nähtavamatesse tubadesse) ravimatutest (kes lukustati sageli maja tagaotsa, kus karjed ja hais häirisid külastajaid vähem).

Toit oli tervislik ja lihtne, karistati harva ja, nagu üks kirjanik ütles, siin “tulid nad tänu varjupaiga keskkonna kasulikule mõjule tasapisi mõistuse juurde tagasi”.

Loe veel

Sellest lõikas kasu ka meditsiiniteadus. Kui kõik võimalikud hullused on kogutud ühte paika, on vaimutohtritel võimalik paremini uurida erinevaid seisundeid mõnevõrra kontrollitud keskkonnas, mis lubab vaimuhaigust sügavamini mõista ja suurendab šansse leida ravi.

Igatahes selline oli ideaal. Ja paljudel juhtudel oli see edukas.