Maanaise lugu: Vene ajal kulaku tütar, nüüd ühe lehmaga pops
Selleks, et tunnustada eesti maanaisi ja nende tööd, kuulutas Eesti Põllumajandusmuuseumi välja konkursi „Maanaine ajas ja ruumis", kuhu on oodatud mälestused, dokumendid, fotod ja käsitöö. Materjale võib saata 15. aprillini. Oma mälestused saatis ka Valgamaal sündinud naine, kes ise ütleb nii: Vene ajal olin kulaku tütar, nägin ilma ja Baikali järve, nüüd, Eesti Vabariigi ajal ühe lehmaga pops.
Kuidas elati talus enne sõda
See on vanemate jutu järgi, mida nad on rääkinud ja mida mäletan, sest siis olin veel laps. Talu suurus oli 23 ha, 7-8 lehma, 3 hobust, lambad, sead ja linnud. Talus tehti tööd hobustega ja käsitsi. Isa töötas rohkem põllul, ema toimetas kodus. Suvehooajal olid päevilised ja teenija, kes käis karjas ja aitas ema, sest tööd oli talus palju ja see oli raske. Vajaminevad põllutööriistad olid olemas. Kolme peremehega oli kokku ostetud mootoriga rehepeksumasin. Nagu juba mainisin, oli hobustega töö raske nii hobusele kui ka inimesele. Tulge varem üles, on päev pikem, ütles alati kadunud ema. Suvel heinaajal mindi kell neli heina niitma. Kell kaheksa söömine, puhkus ja jälle töö. Kesakündi tehti ka väga vara, sest päeval oli hobustel kuum. Isa kandis valgeid linasest riidest pükse ja särki, peas oli alati hall kaabu, jalas pastlad ja linased jalgrätid. Ema hooldada olid loomad ja perele söögitegemine. Piima viis ema meiereisse, kust sai vastu lõssi ning tellida võid ja margariini "Bona". Alati oli emal valge põll ees ja valge rätik peas. See oli meie kandis kombeks. Lõssi anti suurematele vasikatele ja kallati sigade söögi sisse. Suvel olid lehmad ketis, sügisepoole karjas.
Meie lähedal oli viinavabrik, kust saime lehmadele praaga. Praag oli kartulijäätmed, kust kääritamise teel oli kangem kraam välja võetud ja siis müüdi seda talunikele. Keset lauta oli suur tünn, kuhu lasti praag ja lisati viljapeksust jäänud aganaid. Seda segu anti lehmadele. Piima tuli kui kohin. Meil olid jõudluskontrolli all olevad tõulehmad. Iga kuu käis assistent (nagu tol ajal kutsuti), kes kaalus iga lehma piima, määras rasvaprotsendi ja võttis veel muid proove. Kõik pandi raamatusse kirja. Veel oli talus tõupull ja kult paaritamiseks. Kõik ümberkaudsed peremehed käisid oma lehmade ja emistega meil. Talunikud pidasid emiseid, et saada põrsaid, neid müüdi laadal ja turul. Kust peremees muidu raha sai. Meil oli ka alati kaks emist. Veel peeti meil peekonisigu. Liha läks Inglismaale. Käisid ülesostjad, nagu neid siis kutsiti, vahendajad.
Rehepeks talus oli meile, lastele, pidupäev. Oli sagimist ja palju huvitavat. Selleks päevaks tapeti vasikas ja lammas, millest tehti inimestele süüa. Rehepeks kestis kaks päeva. Küpsetati peenleiba ja saia. Emal oli tööd kuhjaga - kolm korda süüa teha, loomad talitada ja kõik muu. Teenija oli masina juures tööl, hommikul ja õhtul aitas lehmi lüpsta. Kõik küla talunikud aitasid üksteist, sest masin käis talust tallu koos rahvaga. Praeguseni on veel meeles hääl, kuidas trummel neelas rukkivihke ja suvivilja. Lauda taha jäid põhukuhjad nagu poisikesed seisma.
Meil kasvatati ka lina, mille eest saadi head raha, kui ära müüdi ja endale riiet. Linaga oli palju tööd - kitkumine, kuivatamine, leotamine ja taas kuivatamine, siis purustamine, ropsimine, rabamine, silumine ja lõpuks ketramine. Linasest lõngast kudus ema linast riiet, millest õmmeldi käterätte, voodilinu, meeste aluspesu jm. Meie lähedal oli vaestemaja, kus elasid need, kellel ei olnud kodu ega omakseid. Hea meelega ketrasid nad lina ja villa. Töö eest said söögikraami. Mäletan, et ema küpsetas jõuludeks ja lihavõtteks neile leiba ja saia. Kui isa läks neile külakosti viima, võeti meid ka kaasa. Suvel käisid vaestemaja asukad seenel ja marjul, mille vahetasid söögikraami vastu.
Sügisene töö oli ka kartulivõtmine, mis mõnikord võis kesta kogu nädala. Seda tööd tehti käsitsi. Harkadraga aeti vagu lahti ja siis muudkui rehitse mullas ja korja kartulid korvi. Kes võttis põlvili, kes kummargil, aga mida ütles selle peale õhtul selg?
Talvel oli meestel metsatöö nii endale kui ka riigile. Meil metsa ei olnud, puud tuli osta. Kõik oksad korjati kokku ja toodi koju. Kodus raiuti hagu parajaks pikkuseks, seoti punti ja pandi riita kuivama. Hagu põletati sauna juures, kus oli suur katel, kus hautati toitu sigadele ja lehmadele. Puu oli kallis ja seda kasutati ainult elumajas kas pliidi all või ahjus.
Keedeti ka seepi. Kõik tapetud loomade mittekasutatavad produktid, soolte rasv ja sooled, keedeti seebiks. Seebi keetmiseks läks vaja ka seebikivi. Vesi, seebikivi ja muu kraam keedeti, kuni vedelik hakkas venima ja tõmbus klaariks. Nii saigi seepi. Selleks kulus kogu päev. Vahel tegu ei õnnestunud ja tuli ümber keeta. Mida rasvasem loomne kraam, seda parem seep sai. Lõhnava seebi jaoks lisati lõhnaõli ja mingit värvi, vist pesusinet (see oli pesuseep). See segu kallati kandilistesse nõudesse, lasti tarduda, lõigati tükkideks ja kuivatati ning oligi seep valmis. Eriti sõja ajal keedeti palju seepi.
Keedeti veel suhkrupeedisiirupit. Oli väga vastik töö. Seda tehti sõja ajal. Peet puhastati, pesti, lõigati viiludeks ja keedeti vee sees hästi kaua, kuni oli pehme. Siis kurnati ja vedelikku keedeti, kuni see muutus pruuniks ja muutus paksuks nagu värske mesi. Mida rohkem keetsid, seda paksemaks läks. Seda söödi magusa asemel ja sellega tehti piparkooke. Siirupil oli küll natuke peedi maitse, aga muidu väga hea.
Naiste töö oli ka kartulitest tärklise tegemine. Kartulid pesti ja riiviti nii et käed katki. Riivitud kartuleid pidi olema vähemalt kaks vannitäit. Sinna kallati vesi peale ja kätega pigistati segu kuivaks. Nii tehti kaks korda. Veega pesti tärklis välja. Segu jäeti seisma, kuni tärklis sadestus põhja, siis kallati vesi pealt ära. Tärklis pandi riide peale kuivama. Selle töö peale kulus kaks päeva.
Lammaste pügamine oli samuti suur töö. Kui oli palju lambaid, võeti abilised. Lambaid pöeti kaks korda aastas, kevadel ja sügise poole, tallesid üks kord. Villast tehti lõnga. Kes viis villa villaveskisse, kes ketras kodus. Pestud vill kraasiti ka seejärel kedrati kas ühe-, kahe- või kolmekordseks lõngaks. Lõngast kooti sukki, sokke, kindaid, kampsuneid jm. Telgedel kooti villast riiet. See oli huvitav töö, seda pidi oskama teha. Minu ema oli kursustel käinud ja kõva kangakuduja. Tehti ülikonnariiet, vooditekke, suurrätikuid, saanitekke - kõike, mida andis telgedel kududa. Suure ja raske töö kõrvalt käis ema ka söögitegemise ja tantsukursustel. Miks praegu ei tehta mingisuguseid kursusi? Mäletan, et tädi õmbles mulle endakootud villasest riidest talvemantli, kraeks sai pargitud koeranahk. Tädi naljatas, et ära sa mantlit maha pane, peni pissib peale. Eks ma siis täitsin käsku.
Tuli sõda ja saksa aeg. Ja siis...
Selle elasime üle. Hooned jäid sõjakeerisest alles, elu läks tööd tehes edasi. Muudatusi oli palju. Maksud ja riigi normid olid, isegi naha norm oli. Kõike pidi täitma ja täideti ka. Meie, lapsed, käisime juba koolis. Tööd tuli teha. Isa ei võtnud sõjast osa tervise pärast. Ainult töö ja töö, kuni tehti kulakuks. 1948. a pandi aastaks kinni - ei jõudnud kulaku maksu, 16 262,60 rubla, ära maksta. Ja siis...
Kuhu kord kadusid lootused need?
Võõrsile, kallid vennad ja õed.
Palvele kokku kuis lähevad käed -
teid kaugel teel jumal valvaku veel.
Sombusel märtsipäeval
rong siis kokku klopiti.
Palju, palju eesti rahvast
vaguneisse topiti.
Vedur vilistas, rong meid ära sõidutas
kaugemale kodumaast meiega kihutas.
Oli kevad, oli koolivaheaeg, oli 1949. aasta 25. märts. Meie (ema, mina, õde) tegime ka selle teekonna kaasa. Isa pandi kinni kulakumakse pärast, meid kolmekesi küüditati Baikali lähistele Irkutski oblastisse Ehirit-Bulangatski rajooni. Seal pidime tegema ränka tööd. Õde õppis traktoristiks. Mina tegin igasugust tööd - olin adrapoiss, metsatööline, lüpsilaudas, vilja sorteerimas, sööklas (... hobuseliha supp). Töölistele anti 0,5 g leiba (must kui karukaka). Varastasime nisuteri, mis peitsime tasku. Keetsime suppi, kuhu lisasime soola, kui seda oli, rasva ei kübetki. Vahel sai näpatud külmunud kapsapea või kartul. Kui külmunult veeta keema panna, polnud viga, aga ülessulanult magus. Tühi kõht aga ei nurise. Kartulikoori ei söönud, sest neid ei olnud. Elasime üle selle nälja ja karmi külma (-45°). Kaks memme surid nälga. Olid väga vanad, läksid täisid täis ja paistesse. Mõlemad surid ühel päeval ja matsime nad kahe kase vahele ühte hauda.
Põlisrahvas oli tõmmud ja pilusilmsed burjaadid. Kord oli kolhoosikontoris 12 inimest ja kõik eri rahvusest - burjaat, venelane, ukrainlane, eestlane (mina), lätlane, poolakas, tatarlane, leedulane, mongol, tšuvašš, mustlane, hiinlane. Siber on vangide ja väljasaadetute maa, eks sellepärast ka palju rahvusi. Vanemad inimesed rääkisid, kuidas vanasti vangid ketikõlina saatel läksid, sest olid jalgupidi üksteise külge ketiga aheldatud.
Seal Siberis Baikali taga,
kus põlised metsad ja maad,
üks rändur seal üksinda rändas,
ära vandus oma isade maa.
Suhtlemine käis vene keeles, nii palju kui keegi oskas ja aru sai. Kodune keel oli kõigil oma emakeel. Igaühel oli oma saatus. Sõime hobuseliha ja hirnuma ei hakanud meist keegi. Paar aastat oli väga raske - külm ja nälg. Kui õde hakkas traktoristipalka saama, läks lahedamaks. Mõne aasta möödudes saime kolhoosist minema rajoonikeskusesse rahapalga peale. Isa oli siis juba meie juures. Ema oli leivatehases, mina tegin telliskive, nööpe, kudusin vaipu. Isa töötas saekaatris. Töölevõtmisega vahet ei tehtud, olid sa väljasaadetu (fašist) või kohalik. Meisse suhtuti mõistlikult. Ülemused ütlesid, et eestlased on tublid ja armastavad tööd teha.
Oma koju tagasi
Isa suri 28. jaanuaril 1958 ilma passita. Sama aasta juulis anti meile passid kätte, aga Eestis elamise luba ei antud. Hakkasime luba taotlema. Saime selle 1961. a jaanuaris ning oktoobris jätsime Siberiga igavesti hüvasti. Oma koju me tagasi ei pääsenud, sest võõrad elasid sees. Lõpuks võimaldas sohvoos meil 700 rubla eest oma kodu tagasi osta, kuigi see oli meilt tasuta ära võetud.
Abiellusin, pere suurenes. Hakkasime maja ja kõrvalhooneid remontima. Tööl käisin pullilaudas, mees oli sovhoosis traktorist.
Tööd rügades tuli Eesti Vabariik, mida me kõik ootasime. Tahtsime endistviisi talupidajaks hakata. Ostsime kombaini, traktori, põllutöömasinad, maad 4... ha, 8 lehma, mullikaid, lambaid, sigu jm. Elu läks ülesmäge. Siis jälle mure - väiketalunikelt ei hakatud piima vastu võtma (piimaauto). Hakati väiketalunikke välja suretama. 2006. a tegime talupidamisele lõpu. Loomad kombinaati, maa rendile. Ei lasta maainimesel elada. Ütlen kõigile: Vene ajal olin kulaku tütar, nägin ilma ja Baikali järve, nüüd, Eesti Vabariigi ajal ühe lehmaga pops.
Külaelu õitses
Kirjutan ka külaelust. Enne sõda oli meie küla tihedalt asustatud. Elu käis täie hooga. Külas oli 85 talu, kus korsten suitses. Elanikke oli 400 ringis. Oli kool, kaks poodi, meierei, viinavabrik, haridusseltsi saal (rahvamaja). Ka koolil oli oma saal, kus peeti koolipidusid. Siis veel vaestemaja, sepikoda, metskond, mõis moonakate ja teenijate majade ning kõrvalhoonetega. Käis vilgas elu, kultuurist peeti lugu, olid mitmesugused ringid ja kursused. Tehti näitemängu, kohal käisid teatrid. Taluperemehed ja -naised leidsid töö kõrvalt aega ja lõid kaasa.
1939. a läks mõisnik ära Saksamaale. Hooned jäid tühjaks. Sõjakeerises põles ainsana maha koolimaja, koolitöö jätkus mõisa häärberis (kahekordne suur maja). Küla hakkas väiksemaks jääma, sest sõda ja sõjajärgne tegi oma töö. Noored mehed võeti sõtta ja sinna nad jäid. Saksa aja elasime üle, Vene ajal algasid vangistamised ja küüditamised, vanad inimesed surid, noored läksid linnadesse ja nii küla tühjenes.
Eesti Vabariigi ajal kadusid külast kauplused. Kolhoosi ajal tehti rahvamajast ladu - kultuuri ei olla vaja. Meiereid ja viinavabrikut ei ole enam. Ruumid jäid tühjaks. Hakkasime mehega nuputama, mida kaupluseruumidesse võiks teha. Otsustasime teha ehtsa talutare. Vald oli ka nõus ja nii sai mõte teoks. Vald andis remondiks natuke raha ja saime kaks ilusat ruumi. Külarahvas tuli ka nõu ja jõuga appi.
Hakkasime korjama ja koguma vanakraami. Sõitsime majast majja ja küsisime. Väga lahkelt anti, mõned pakkusid ja tõid ise kohale. Nii on tares puusäng, põhukott, omakootud villane tekk, linad, padjad, laes lapsehäll, kummut, riiul, laud, vanaaegsed kirjutusvahendid kuivatuspress, vana Piibel ja kupliga petrooleumilamp laual, mis vajadusel ka põleb.
Teine tuba on külaliste vastuvõtuks. Korraldame kodukandipäevi, peame jõulusid, vastlapäeva, emadepäeva, kus esinevad lasteaialapsed, ja sünnipäevi. Korraldame käsitöönäitusi. Meierei ja laoruumid on remontimata, aga sellegipärast on need puupüsti igasuguseid vanaaegseid tööriistu täis, millest osale ei oska isegi nime anda. Neid on neljasaja ringis. Kudumistelgedel oleme ka kudunud, siis vokid, kerilauad, kraasid, vanad dokumendid ja ajalehed-ajakirjad, sõidusaan, mida kasutati ainult küla ja kiriku vahet sõitmiseks, sõiduvanker, põllutööriistad, mõisniku tuletõrjeprits, mida veeti hobustega ja töötas inimeste jõul, kus kaks inimest kummaski otsas pumpas vett, ja palju muud.
Nii me siin elame, ainult vanad on järele jäänud. Igaüks on leidnud oma tee. Noori ei huvita maaelu. Nüüd on küla maha jäetud - 2008. a jaanuari seisuga tuleb suitsu 24 korstnast ja külas elab 42 inimest.
Käisime oma perega möödunud aastal põllumajandusmuuseumis. Oli väga tore ja ilus ning soe tunne puges rinda, kui nägime pasteldes karjapoissi kirju lehmaga.
