Mahtras saab näha ja kuulda “Mahtra sõda”
Võib ju arvata, et 150 aastat on pikk aeg ning toona juhtunu on kauge minevik.
Aga kui natuke järele mõelda, on see kaugena tunduv sündmuste rida vaid äsjasündinud hetk, üks hingetõmme. Igaviku vaatevinklist vaadates on aastatetagune sündmus vaid piisake ajameres, vaid üks silmapilgutus.
Ja ometi võib sellesse ajahetke, hingetõmbesse mahtuda nii palju. Sinna võib mahtuda ja ongi mahtunud mitu vabakspürgimist, mitu sõda tõe ja õiguse nimel, oma riigi loomine ja selle vabaduse kaotamine, Siberisse saatmised ja lauldes oma riigi ning vabaduse uuesti kätte võitmine. Mõelda vaid, mis sellesse ajahetke on mahtunud!
Peame meeles pidama
Alles see oli, kui rahvas haaras kaikad ja teibad ning läks õigusi nõudes Vene soldatite püsside ning Saksa sakste vastu, trotsides püssikuule, peksu, kadalippu ja Siberisse saatmist.
Üks tuulehoog, üks käeviibe, üks hingetõmme - ja sada viiskümmend aastat on läinud, saanud mälestuseks igaviku teel.
Ja meie saame ainult mäletada meile kaugena tunduvaid sündmusi.
Ja peamegi mäletama. Meeles pidama.
Sada viiskümmend aastat on läinud nagu niuhti! Aga jäänud on meie rahva ajalugu. Juba ainuüksi see on väärt mõte, mis praeguste Mahtra ja Juuru meeste peades tekkis, et 30. maist 1. juunini tähistada saja viiekümne aasta taguseid sündmusi.
See on suur ettevõtmine, kuid vabadusepüüet, tõe ja õiguse tagasi nõudmisi ei saa unustada.
Nagu tookord, kui Mahtra mehed Eeru kõrtsi juurest hobuse seljas naabervaldadesse abilisi kutsuma kihutasid, on nüüdki abilisi kutsutud. Seekord Eeru kõrtsi juurde Eduard Vilde romaani "Mahtra sõda" lugema. Appi on tuldud küll Tallinnast, Raikkülast, Raplast, Juurust, Maidlast ja Hõredalt - kaheksakümmend üheksa inimest on oma abikäe ulatanud. Õigemini küll oma hääle. Et lugeda sellest, mis juhtus 150 aastat tagasi Mahtras, nii nagu Eduard Vilde sellest kirjutas.
Erakordne lugu
Suur sõda, vaata et suurim vastuhakk pärast Jüriöö ülestõusu, võimas vastuhakk, mis toorelt ja jõhkralt kadalipu, püsside, peksukeppide, silgusoolvee, vangitapi ning Siberisse saatmisega maha suruti.
See kõik on Vilde "Mahtra sõjas" võimsalt ja üllatavalt kujundlikus ning erakordses, üllatavate, vähekasutatud sõnadega eesti keeles nii nähtavaks ja mõjukaks kirjutatud.
Erakordne on ka selle romaani käsikirja teekond kirjandusmuuseumi. Ei tea ma seda, kuidas sattusid romaani korrektuuripoognad Saaremaale Pilguse vaimuhaigla peatohtri Saarsoo kätte. Kuid õnn oli, et haigla koristaja käsikirja haigemaja pööningult leidis ning minu sõbra ja töökaaslase äiale andis.
See juhtus 1944. aastal, kui peaarst Rootsi põgenes ning venelaste tulek silme ees seisis. Äi muidugi taipas, kui erakordsed poognad ta kätte sattusid ja andis käsikirja kirjandusmuuseumi hoiule.
Erakordne oli ka Mahtra meeste tollane vastuhakk, erakordne on Vilde romaan sellest, erakordne on käsikirja teekond läbi vaimuhaigla kirjandusmuuseumi ja erakordne on selle romaani lugemine Juurus Eeru kõrtsi ees maikuu 30. päeva õhtust kuni 31. mai südapäevani. Kaheksakümmend üheksa inimest loevad seda suurteost ilma pausita ligi üheksateist tundi.
Lugejaid on kaheksa-aastastest kaheksakümneaastasteni.
Koolipoisid ja -tüdrukud, õpetajad ja ajaloolased, kirjanikud ja kirjastajad, vallavanemad ja raamatupidajad, lauljad ja pensionärid, koolidirektorid ja kultuuriminister, Riigikogu esimees. Pisut vürtsi lisavad näitlejad Tõnu Aav, Elle Kull, Liina Tennosaar, Rene Soom, Priit Volmer ja Tõnu Tamm.
Ei takista vihm ega tuul
Romaan loetakse kaanest kaaneni läbi. Ei pausi, ei hingetõmmet. Saateks pisut kujundlikke helisid ja pisut videoklippe. Küllap linnulaulu ja tuulepuhanguidki. Loodame, et vihma ei tule, aga ega see suurüritust sega.
Suurlugemise lavastaja on Ago-Endrik Kerge, kujunduse eest hoolitseb Liina Pihlak ja muusikaline kujundaja on Viive Ernesaks.
Kuulajate tarvis ehitatakse kõrtsi ette tribüün ja tegijad loodavad, et kuulajaid tuleb palju.
TÕNU TAMM, ettelugemise lavastaja assistent
