Mälestusi Eesti kroonist
Ivar Leimus, rahaajaloolane
Mõlemat krooniaega ühendab omamoodi negatiivsel viisil Carl Robert Jakobson. Ja kuigi ta 500krooniselt meile viimaseid päevi vastu vaatab, ei ole rahvusradikaalid kuidagi tahtnud teda raha peale lasta.
Omal ajal tegi Günther Reindorff Jakobsoni portreega kroonise mündi kavandi, mis ei läinud läbi.
Uute kroonide võistlusel joonistas Vladimir Taiger Jakobsoni paralleelselt Tammsaarega 25kroonise kupüüri kavandile. Mõistagi jäi Jakobson žürii silmis taas kaotajaks.
Kuid siis selgus ootamatult, et krooni väärtus osutus liiga madalaks ja vaja läks veel ühte suuremat nimiväärtust, 500kroonist.
Vahepeal olid rahakavandid jõudnud aga juba ajaloomuuseumi. Kord suvel kutsuti mind puhkuselt välja ja kästi need üles otsida.
Taiger kloppis siis Jakobsoni tolmust puhtaks, töötas ümber (uus tagakülg) ja nõnda sai ka see suurmees lõpuks endale teenitud koha kõige suuremal Eesti rahatähel.
Mis aga veel omaaegsetesse Eesti Vabariigi kroonidesse puutub, siis minu hinnangul olid nad väga ilusad, seda ka Euroopa mõõtmes. Asjale lisab vürtsi tõsiasi, et nad olid trükitud küll Tallinnas, aga Lätist pärit paberile.
Raul Salumäe, muuseumitöötaja
Jutud Eesti krooni kindlast seotusest Saksa margaga kaotasid minu silmis usaldusväärsuse 1995. aasta maikuus, mil vaatasin üle Stuttgardi kesklinna täika.
Kõiksugu vidinate, kaltsude ja raamatute vahel oli seal münte ja rahatähti, nende hulgas ka Eesti ühekrooniseid, mida oli võimalik kohapeal Saksa markadeks vahetada kursiga 1 EEK = 2 DEM.
Muljetest vapustatuna läksin oma võõrustajate juurde ning äärepealt oleks meist valuutaspekulandid saanud. Väljavaade tundus ju ahvatlev: minna Saksamaalt algkapitali mõttes tühise saja DEMiga Eestisse, vahetada see Eesti Panga ametliku kursi järgi kaheksasajaks krooniks, naasta Saksamaale ja konverteerida Kristjani pildiga paberid tuhande kuuesajaks DEMiks…
Sakslastele meeldis juba mõte 1500 DEMisest puhaskasumist, mina aga leidsin, et vaese idaeurooplasena olnuks mul selle kasumiga mõistlik kodumaale naasta ja puhaskasum hoopis 12 000 EEKi näol välja võtta. Tollel ajal oli see Eesti keskmise palga kõrval päris jumekas summa.
Äriplaan jäi paraku siiski realiseerimata. Ebapraktilise humanitaarala inimesena ei sobi ma ilmselt mitte kuidagi riskikapitalistiks.
Toomas Tamsar, Pärnu Konverentside juht
Krooni tuleku ajaks olime just lõpetanud tehnikaülikooli ja sõitsime oma kursusega Hiiumaale paariks päevaks pidutsema — viimast korda pikemalt koos olema.
Hiiumaalt naasmise hommikuks kehtis Eesti kroon. Ja meil polnud sentigi raha taskus. Isegi kõige kindlam valuuta, klaastaara, oli peopaika jäänud. Praamipiletit osta seega võimalik polnud.
Lugu lõppes sellega, et meid võeti praamile tasuta. Head mehed olid need sadamatöötajad…
Kui kroon tuli, siis 500 krooni tundus algul ikka üüratu suure rahana. Iga inimene esimestel krooninädalatel jakobsoni ei näinudki. Neid oli väga palju, kelle kuupalk ei ületanud jakobsoni, nii et 500 krooniga võis algul küllalt kaua elada.
Oli ilus raha, üks ilusamaid Euroopas, ilusam kui euro. Samas olen euro pooldaja, arvan, et euro toob meile pikemas perspektiivis kasu. Lühemas perspektiivis ongi juba toonud — Eesti finantsseis tundub selle tõttu kindlam kui naaberriikides Lätis, Leedus või Venemaal.
Kui rubla vahetus krooni vastu, olid mul parasjagu Taani sõbrad külas, neil oli huvitav vaadata rahasaba ja tühje poelette.
Rahavahetuse ajal olid Rapla poed täiesti tühjad, müüdi ainult mingeid valmiskotlette. Alles mõne päeva pärast hakkasid kaupmehed ennast liigutama, et mis hinnad nad panevad ja kuidas käituvad.
Imestama pani taanlasi ka see, et välismaa õlu oli kallima hinnaga kui nõukogude šampanja. Samas kohalik õlu oli taanlaste meelest lausa ilma rahata.
Tuve Kärner, tuletõrjeülem
Sugulasel sündis just rahareformi päeval tütar. Istusime sõpruskonnaga koos ja hakkasime maimukesele nime välja mõtlema. Pakkusime Koidula, Senta, Kronella ja vist veel midagi. Paraku vanemad meid kuulda ei võtnud ja panid lapsele nimeks hoopis Eneli…
Teisena meenub seik, kui rahavahetusega samal päeval olime korraldamas maakonna eakate kokkutulekut. Korraldajate poolt oli küpsetatud suur kuhi väga häid lihapirukaid, mis pidanuks maha müüdama osaliseks kulutuste katteks.
Paraku polnud müüjatel piisavalt vahetusraha ja küllap tundus piruka hind uues vääringus nii kohutavalt väike, et pirukaid jagati lihtsalt tasuta. Loodetud tulust kujunes hoopis kulu…
Kroonides olen saanud raha “väärtust” arvutada enamiku oma elust. Olin siis 15, kui vanaema andis mulle toonase hetkeni suurima taskuraha — 90 rubla. See oli ülejääk piirmäärast, mida ta vahetada ei saanud. Et ostku ma veel endale midagi.
Aga ega selle 90 rubla eest enam suurt midagi saanudki. Inflatsioon oli nii kiire, et raha kogumine oli juba pikemat aega suhteliselt mõttetu.
Uue raha kasutuselevõtuga kaasnesid aga toona hoopis teistsugused emotsioonid ja teistsugune tähendus kui praegu, eurole üle minnes. Mul polnud vist ühtki klassikaaslast, kel polnuks sinimustvalgetriibulist pusa või särki kapinurgas.
Krooni tulek tähendas meiesuguste, tumesiniste villaste koolipükste ja punakaspruunide nahast ranitsate ajal üles kasvanud noorte jaoks seda, et nüüd hakkab meil olema nagu välismaal. Me võisime minna valuutapoodi ning osta importkaupa ja kõike seda, mida tavapoest ei saanud, kroonide eest.
Olles seni püüdnud toime tulla väärtushinnangute keskel, kus määravaks oli, kas sul on välismaa tossud ja jope, tundus see muutus kuidagi nii oluline. Kuigi esialgu olid kaubad väga kallid. Mäletan, et läksime pärast raha vahetamist üle tee asuvasse valuutapoodi, et proovida, kas ikka saab krooniga maksta. Aga osta raatsisime ainult ühe ananassikonservi.
Indrek Neivelt, pangajuht
Pangas võtsime me kõik krooni kui väga väärikat raha. Nii meenuvad mulle sajad Soome ettevõtete juhid, kes, tulles pangajuhiga kohtuma, esitasid alati esimesena küsimuse: “Millal siis kroon devalveeritakse?” Nad said pika vastuse meie rahapoliitikast.
Kroon oli raha, mida austati. Ilmselt oli sakslaste D-margal sarnane fenomen.
Janek Vipre, Narma LV ASi juht
TPI ehk praeguse TTÜ neljanda kursuse eksamisessioon oli rahavahetuse ajaks juba läbi. Seepärast tuli mul 20. juuniks 1992 Läänemaalt ekstra Tallinnasse sõita, et tolleaegse elukoha järgselt sooritada rahavahetustehing.
Rahavahetuspunktist saadud siledad kupüürid käes, võtsin suuna Pääskülla, et sealtkaudu tagasi Läänemaale sõita. Nõmmele jõudes otsustasin aga liinibussist maha astuda, keha soovis kõhutäidet ja hing arvas, et seda peaks sel juhul sooritama päevakohaselt parimal viisil.
Mis oleks võinud olla tol hetkel selle vähese rahasumma eest parim kui investeerimine oma eksistentsi, tehes seda samas piisavalt soliidses keskkonnas? Seetõttu astusin sisse tolleaegsesse Nõmme restorani, et süüa esimeste kroonide eest üks korralik mitmekäiguline lõunasöök.
Kaldun mäletama, et olin tol keskpäeval muidu klientidest kubiseva restorani ainuke külastaja. Kojusõidu piletirahast üle jäänud kroonid torkasin ümbrikusse ja lubasin endale, et kasutan neid edaspidi ainult äärmise vajaduse korral.
Samas ümbrikus on needsamad 18 aasta taguse rahavahetuse päeva kroonid mul tänaseni ja ümber vahetada ei ole mul neid kavas. Las jäävad mälestuseks.
Agnes Jürgens, riigiametnik
Üks ootamatumaid kohtumisi Eesti krooniga oli mul 1990. aastatel Londonis. Tänavanurgal, kesk ruttavat rahvaste paabelit, vaatas viiulikohvrist vastu 25kroonine. Tammsaare peal ja puha…
Tõesti ei tea, kes ja miks tasus Londoni tänavamuusikule Eesti kroonides. See polnudki oluline.
Tähtis oli hoopis see, et meie tollal alles titeeas raha nägemine Euroopa ühe suurema pealinna südames mõjus mulle kui käegakatsutav kinnitus selle kohta, et Eesti on Euroopas.
Rohkem kui 15 aastat tagasi oli suur asi nii tunda.
Leonhard Lapin, arhitekt
Kui rubla vahetus krooni vastu, panime Kuku klubis pidu. Ja kõik, kes mulle võlgu olid, maksid rublades. Nii et sai palju joodud ja raha sirgeks tõmmatud. Järgmine päev oli esimene krooni päev, pidin siis ise raha laenama, et endale kroone vahetada.
Nüüd krooni lahkumise puhuks tegime kolme mündiga meenemüntide komplekti, mida müüakse Eesti Panga muuseumis.
Mina tegin 50kroonise hõbedase meenemündi, mida läbib ümara kujuga Ungru paekivi, kuna see on Eestis enim tuntud looduslik sümbol.
25kroonise hõbedast mündi kujundas Kärt Summatavet ja 100kroonise kullast meenemündi Hannes Starkopf.
Minu kujundatud 50kroonine münt on haruldane seetõttu, et see on esimene münt maailmas, kuhu on paekivi sisse pandud. Soomes töötati mõni aasta tagasi välja selline tehnoloogia, et graniiti saab näiteks ehtekunstis hõbeda sisse vermida, aga paekivi kasutati küll esimest korda.
Kõik need 20 000 münti on erinevad, sest kivi on kõigis erinev. Peale selle kivi elab, ta hakkab enda ümber hõbedat oksüdeerima, nii et läheb aastakümnete jooksul natuke tumedamaks – see 50kroonine meenemünt muutub aina huvitavamaks.
Piret Suitsu, eraisikute rahaasjade teabekeskuse juht
Pangatöötajad peavad sularaha vastu võttes hoolikalt kontrollima, kas esitatud rahatähed on õiged ja turvaelemendid kõik omal kohal. Sellega seoses meenub Raepanga päevilt ühe kliendi lustlik õpetus, kuidas kontrollida kahekroonise kupüüri õigsust käepäraste vahenditega.
Nimelt tuleb rahatäht pooleks voltida, kõvale alusele asetada ning põrutada mehine pauk rusikaga. Kui rahatähel kujutatud loodus- ja arstiteadlase härra Karl Ernst von Baeri prillid sealjuures terveks jäävad, on tegu õige ja mitte valerahaga.
Margus Konnula ehk Contra, luuletaja
Krooni tuleku päeval ei olnud mul mahti rahaga tegelda, lõpetasime just keskkooli. Järgmisel hommikul laulsime uude pidupaika sõites iga teise lauluna “Kui tuleks valge laev, siis lõpeks piin ja vaev ja poleks enam punaste parteid. Siis maksaks Eesti kroon ja hobu jälle loom ja Taara jälle avitamas meid!“.
Vanemad vahetasid minu jagu kroone ka ära. Pärast oli tükk tegemist, et neid emalt kätte saada, sest kroone oli ju vähe.
Aga Rock Summeri jaoks sain oma 105 krooni ikka kätte, mäletan seda summat täpselt. Mis ülejäänud 45 kroonist sai, seda ei suuda meenutada.
Huvitav, et kui järgmisel aastal sõjaväest puhkust sain, sõitsin koju just nimelt seesama 105 krooni taskus. 50 krooni oli meie kuupalk ja 55 krooni oli mingi sahker-mahkeriga saadud – olin ju piirivalves. Mingi järjekorras ettelaskmine ilmselt.
Et asi oleks täiuslik, sain ka sõjaväe lõpparveks just 105 krooni – üks koidula ja üks kitseke.
1992. aasta lõpus olin parasjagu Antslast Tartu minemas ja minu kätte anti 1000 krooni sularaha, et ühelt mehelt teisele toimetada. Mäletan seda tunnet. Hing värises siis ka veel edasi, kui olin raha edukalt üle andnud. Vaevalt et mul muidu tollal eriti tihti üle 25 krooni korraga taskus oli.
Riine Pajusaar, helilooja
Kaks aastat tagasi, kui Eesti kroon oli juba 16aastane, ütles mulle hea sõber, mesinik, et 50kroonine rahatäht peab alati rahakotis olema. Nimelt on sellel jumala silm ja kui jumala silmaga raha tengelpungas, siis ei saa raha kunagi kotist otsa.
Sellest ajast on mul 50kroonine olemas, ja tõepoolest, kui konto tühi ja kukrus vaid mündid kõlisesid, siis 50kroonine vaatas ikka vastu ja raha ei saanud tõesti kunagi kotist otsa.
Tiiu Saare, Sõnni talu perenaine Pärnumaalt
Mäletate, kui kroon tuli – kui palju sai nende kroonide eest siis osta! Võrreldes praeguse krooniga, oli algusaegade kroon kõva raha. Aga nüüdseks on selle raha väärtus nii palju muutunud, otsekui läinud tagasi kunagise Vene rublaga ühte väärtusesse.
Samas on Eesti kroonid nii ilusad, nii kallid, eriti koidula. Kindlasti jätan mõned kroonid ka mälestuseks. Koidula on mulle see kõige
armsam.
Kinkisin oma lastele ja lastelastele jõuludeks juba euro stardikomplektid, samuti väikesed rahakarbid, kus iga euromündi jaoks on vastavalt suurusele oma avaus. Kõik olid kingitusega rahul ja kohe läks suureks uue raha uudistamiseks.
Eks väike hirm on ikka, inimesed on mures, kuidas euroga ära harjub, kui äkki on taskud rahast tühjad. Aga küllap läheb münt ja sent hinda.
Praegu on maa sente täis, keegi ei viitsi üleski võtta.
Aivar Häelm, Põlvamaa piimandustegelane
Krooni tuleku ajal olin parajasti välisreisil, olime Hollandis. Kui läksime, kehtis veel rubla, aga kui tagasi tulime, siis juba kroon. Nii et esimene käik oli koju jõudes panka rublasid kroonideks vahetama.
Euro tulekul on minu meelest ainult plussid. Esiteks on ärimehe seisukohalt igal juhul kindlam ja turvalisem olla tugevas pundis.
Teiseks pole enam vaja pankadele vahetustasu maksta. Nüüd jääb see raha Eestisse ja loodetavasti saab selle eest teha midagi kasulikku.
Emotsionaalselt vaadates on kroon muidugi ilus kena rahakene ja säilitan kindlasti neid mälestuseks.
Kuigi tavaliselt öeldakse, et kõige ilusam raha on jakobson, paneksin mina jakobsoni teisele kohale. Kõige ilusam raha oli ikka
koidula.
Andres Arrak, majandusteadlane, õppejõud
Eesti krooni tulles elasin Tartus Pepleri tänavas. Kroone hakati jagama minu kõrvalmajas 22. juuni hommikul, vist kella kaheksast.
Loomulikult oli kogu pere erutatud. Mina mängisin – meil oli juba sel ajal lauaarvuti – öö läbi mingit tobedat arvutimängu. Et juunikuu ööd on valged, paistis mulle aknast kätte üha pikenev saba kroonijaotuspunkti ukse taga.
Kuskil kella viie paiku panin arvuti kinni ja läksin ka sappa. Selle mõnesaja krooni eest, mis siis vahetati, sai peret toita mitu nädalat.
Uskumatu, aga tõsi, et 1992. aasta keskmine palk oli 300 krooni ja inimesed said selle raha eest elatud.
Kahju on, et kroonireformi planeerijad ei näinud ette kroonide väga kiiret odavnemist läbi kiire inflatsiooni. Ühe- ja kahekrooniseid ning isegi viiekrooniseid ei oleks ilmselt pidanud paberrahana trükkima. Praegused tunded on kahetised.
Ühelt poolt on Eesti kogu Euroopale ja maailmale tõestanud, et üle jõu (võlgu) elamisest on võimalik hoiduda ka sügavaima majanduskriisi tingimustes.
Teisalt ühineme eurotsooniga halvimal võimalikul ajal. Noore ja kena tütarlapsega abiellumise asemel osutub pruut suhteliselt kortsuliseks vanamutiks. See teeb vanast, aga endiselt ilusast kaasast lahutamise veidi kurvaks.
