Mäletades märtsiküüditamist: Siberis veedetud lapsepõlv tegi tugevaks

 (2)
Mäletades märtsiküüditamist: Siberis veedetud lapsepõlv tegi tugevaks
Tiiu Teesalu kannab südames traagilist saatust, mil ta kaheaastasena ema süles kaugele maale saadeti.Foto: Mari Kukk

25. märtsil möödub seitsekümmend aastat päevast, mil 22 000 inimest Eestist Siberisse saadeti. Paljud neist ei tulnud tagasi. Genotsiidi ohvrid, Tabasalus elav pedagoog Tiiu Teesalu ja ehitaja Arvi Põldaru, meenutavad läbielatut.

Tiiu Teesalu: On suur ime, et ellu jäime!


“Olin seitsmekuune, kui Omakaitses aktiivne olnud isa Vorkuta vangilaagrisse saadeti ja mu ema nelja tütrega pärast kodumaja mahapõlemist sugulaste juurde kolis. Elasime Lõuna-Eestis. Ema astus kolhoosi ja hakkas tööle. 25. märtsil 1949, kui mina – olin siis kahene - lõunaund magasin, sõitis auto hoovi. Mu 31aastane ema, õed, kes olid kuus, kaheksa ja üheksa aastat vanad, pidid kahe tunniga pambud kokku panema ning teele asuma.

Ema jaoks oli see nii suur šokk, et ütles: “Laske mind või maha, aga ma ei lähe kuhugi! Ma ei ole ju kurja teinud, ainult lapsi kasvatanud.”

NKVD-mees aga teatas, et valikut pole: “Olete arreteeritud ja kulakuks tunnistatud!”

Kõik käis vene keeles, aga mu ema ei osanud seda nii hästi ja ehmatuse tõttu ei saanud ta kõigest aru. Õnneks oli sõdur suhteliselt inimlik, aitas sahvrist asju kaasa valida, ema ei suutnud end koguda. Nii on mulle räägitud, sest ma ei mäleta ju midagi, olin imik. Ennast hakkasin mäletama Siberis.

Baaba-Jagaa päästis elu


Paluperast läks sõit Rõngusse, hommikul Elvasse ja sealt vaguniga edasi. Ema muretses, et mina haigeks ei jääks, mul ja õel jalatseid ei olnud. Esialgu peatusime Omskis, ema pandi nelja lapsega maha ja saadeti muldonni.

Seotud lood:

Nagu mu õde ütles: “Onni perenaine nägi välja nagu Baaba-Jagaa.” Aga oli sõbralik ja arvatavasti jäime tänu temale ka elama, sest tal oli kits ja ma sain kitsepiima.

Mu esimene mälestus endast on see, et põgenesin lastesõimest. Seal tundus mulle kõik nii räpane, söödi kätega ja luristati, ruum asus keldris, aknad puruks ja kõik ligadi-logadi. Esialgu saadeti mu emaema Ust-Lukovka külla, Ordõnskoje rajooni, Novosibirskist 120 km lõuna poole. Sinna läksime me peagi järele ja asusime kõik koos elama endise kulaku majja, mille omanikud põlisvenelased olid Baikali taha saadetud.

Ema sai leiva ... ja süümepiinad kogu eluks


Suhted olid Siberis toetavad ja sõbralikud. Alguses küll öeldi, et ah, tulevad siia need röövlid, aga kui nähti, et saabuvad naised lastega, on töökad ja viisakad, ei olnud enam eelarvamusi. Tohutu rahvaste paabel oli seal küll: kasahhid, tadžikid, lätlased, leedukad jne. Mu esimesed sõnad olid eestikeelsed, aga olin sunnitud kiirelt vene keele ära õppima. Ema läks tööle karjalauta, hommikul astus esimesena uksest välja, viimasena tuli tagasi. Vanaema ei uskunud, et me veel kunagi tagasi tuleme.

Siiani imestan, kuidas me Siberi külas küll ellu jäime. Õnneks oskas vanaema ka eimillestki süüa teha, aga vahel tundsin nälga ja kõmpisin mööda tänavaid ning otsisin oblikaid. Ema rääkis, kuidas laost anti kord kohalikku nisuleiba. Ta oli nii näljane, tegi ju rasket füüsilist tööd, et sõi leivakese ära … aga lastel kodus ei olnud midagi. See tegu oli tal nii südame peal, et enne surmagi meenutas, pisarad silmis. Kui ema tubli töö eest vasika preemiaks sai, läks kergemaks.

Kõige imelisem loodus


Mind kasvatati põhimõttel, et midagi küla pealt vastu võtta ei tohi, ei tohi kerjata. See arusaam on mul tänapäevani. Lõpetasin seal kolm klassi, neljandasse astusin juba Eestis. Mind kutsuti tsõganõtskaks, mustlasplikakeseks, lippasin oma pikkadel koibadel ringi, mustapäine ja kiitsakas.

Kui oli pidupäev, tegi vanaema piimaklimbisuppi. Küll see maitses hästi! Ema õde saatis kodumaalt pakke, kilu ja kuivatatud õunu ning riideesemeid.

Mina pidasin seda elu seal normaalseks, arvasin, et ongi nii: lehmad on kõhnad ja majad on onnid. Jõlkusin tihti omapäi ringi, olin jõe ääres.

Kui ilus seal oli: kõrged kaldad, pääsupesad, sai ujuda, värvilisest savist kujusid voolida ja nende lõhkumise pärast poistega arveid klaarida. Kullerkupud olid tulevärvi kuldsed ja moonid maailma kõige ilusamat puhast punast värvi.

Eesti peale mõeldes kujutlesin, kuidas siin on kõik uhke, tohutud õunapuuaiad ja rikkalikud kirsipuusalud.

Aastal 1956 Siberis. Hetk enne tagasitulekut. Foto: erakogu

Loe veel

Olin üheksa-aastane, kui saime vabastusloa. Lapsed said loa varem tulla. Töövõimelisi inimesi, see tähendab … vajalikke inimesi hoiti kauem kinni. Isa oli juba kodus, tal õnnestus vanaema maja ühes nurgas tuba saada. Olin väga õnnelik, et meil avanes võimalus tagasi tulla, aga ma ei olnud ju isegi külast väljas käinud, kogu mu maailm oli Siberis, kus oli imeline loodus ja aeg-ajalt peatuvad mustlaslaagrid, kus naised kilkasid ja mehed vilistasid. Missugune elevus see lapsele oli!

Hirmutavad kuused ja Siberi-igatsus


Isa pääses laagrist amnestia korras tulema 1956. aastal, ta oli siis 43-aastane. Kahe aasta pärast suri ta insuldi tõttu. Sellest, mis toimus ja mida ta läbi elas, ei rääkinud ta kunagi. Sain võimaluse tema toimikut lugeda 1996. aastal.

Küll on hea, et ma Tartus vene filoloogia lõpetasin, mõtlesin seda lugedes. Kõik oli ju vene keeles. Lugesin ja nutsin, nutsin ja lugesin.

Kui me tagasi Eestis olles isaga uuesti kohtusime, olime võõrad. Ema õpetas: kallista isa, kui teda esimest korda näed. Olin teda piltidelt näinud, ilus mees! Aga tal oli viinalõhn juures ja ilus ta ka enam polnud.

Kuusehekki nägin esimest korda elus, oli talv ja kõikjal laius mets. Mina olin harjunud steppidega, jändrike kaskedega. Mind hirmutasid kuused, tahtsin tagasi Siberisse.

Kooselu isaga ei olnud kerge … talle tundus, et ma ei oska üht ega teist. Sain peksa, et ei osanud lehma lüpsta ega õuna koorida. Aga ma polnud ju õuna näinudki!

Tiiu (esiplaanil) ja tema kolm õde. Sel aastal läks Tiiu kooli. Foto: Erakogu


Eesti eluga andis harjuda. Aga nagu Venemaal suhtuti meisse hästi, nii ka siin, samuti koolis. Olin eesti keele unustanud, õpetajad nägid minuga hirmsat vaeva. Emal ja isal, kui nad Eestis taas kokku said, sündis vennake, kes hiljuti kahjuks lahkus. Arvan, et ema ja vanaema jäid ellu tänu sellele, et olid talutüdrukud. Õrnukesed õpetajad … need surid seal.

Tunne oma vaenlast


Läbielatu on mind emotsionaalselt terve elu mõjutanud, on andnud iseseisvust ja oskust üksi olla. Siberi aeg oli hoopis teine kui nüüd, kiusu ja kurjust ei olnud, kuigi kõik olid kehvakesed, püksegi polnud paljudel jalas.

Praegune aeg on hull. Minult küsitakse, kuidas ma küll vene keelt õppisin. Mina leian, et esiteks peab oma vaenlase keelt tundma ja teiseks, mind nii väga huvitas kirjandus. Tänu keeleoskusele sain maailmakirjandusega tuttavaks.

Ma ei muudaks oma elus midagi. Kindlasti mitte!

Memento liiduga tähistame 25. märtsi alati, samuti 14. juunit, ja oleme mõtteis kõigiga, keda küüditamine on puudutanud.

Olen mälestused ka kirja pannud. Mu sulest on ilmunud neli osa “Sa ära möödu mineviku valust”. Siberi-kogemus on mind ka õpetajana mõjutanud, ma ei ole iial kellegagi kurjustanud, olen alati hoidnud nõrgemaid ja seisnud nende eest.”

***

Arvi Põldaru leiab, et kogemus on teinud teda tugevamaks ja andnud teadmise, et mis tahes probleemile on lahendus. Foto: Mari Kukk


Arvi Põldaru: Siber andis ellujäämiskogemuse, aga lapsepõlv on igal pool tore


“Meil oli Nissi vallas Lehetus oma talumajapidamine. Mina olin nelja-aastane, vend Kalju ühene, kui saime süüdistuse kulakluses. Isa varjas end metsas. Ema sai varem teada, et on minek. Tädi viis meid vennaga Russalu metsa peitu, aga kui ema koos vanaemaga juba Keila rongijaamas oli, nõudis ema lapsi kaasa. Nendeta ei lähe ma kuhugi, teatas ta. Tädil ei jäänud muud üle, kui tuua meid ema juurde.

Sõit läks lahti 25. märtsil. Olin laps ja lapsel ju muresid ei ole. Ema muret või hirmu välja ei näidanud. Mäletan, et vagunis anti suppi ja vanemad inimesed olid kaasa pakkinud tumedat liha, levis kuuldus, nagu oleks see hundiliha. Sõit kestis kaks nädalat.

Laps läks tööle


Kui Novosibirski oblastisse Tserepanovski rajooni Krasnaretska külla jõudsime, oli nii tugev ja paks lumi maas, et kandis hobuseid. Meid võtsid vastu kalmõkid ja varem sinna küüditatud, kõik olid lahked, pakkusid vilte ja piima. Et vend oli väike, oli piim hädavajalik. Asusime elama suurde vanasse koolimaja ühte tuppa, mis kubises lutikatest ja kirpudest. Ema saadeti telliskivitehasesse tööle.

Kui sain seitsmeaastaseks, määrati mind tööle ratsahobuse selga. Minu ülesandeks oli heinakuhjade transportimine pärast heinategu. Seejärel olin tööl tubakakasvatuses: vedasin härgadega järvest vett. Härjale raam selga, kummalegi poole suured veetünnid ja läks! Nälga ei mäleta. Meile saadeti Eestist pakke, kus oli magusat, suitsupekki ja muud säärast. Isegi kuusk saadeti kord pühadeks, Siberi looduses ju kuuski ei kasvanud. Suvel oli 45 kraadi sooja, talvel kuni 45 külma, kuid sealne kliima oli talutav. Meie kliima on karmim.

Hüpnotiseeriv uss ja kartulikuritegu


Ema käis iga päev viie kilomeetri kaugusel tööl. Kord oli ta tulnud läbi põllu tagasi ja ühtäkki oli keset teed uss, pea püsti. Ussi pilk hüpnotiseeris ema ja mõne hetke seisis ta tardunult. Siis tegi roomaja võnke ja pani vilja, ema sai edasi minna. Juhtus, et ema käis ükskord öösel kuuvalgel külmunud kartuleid põllult kraapimas, et teha tärklist, ja jäi vahele. Selle teo eest oleks ta võinud saada 25 aastat, sest öeldi karmilt: riigivara ei või keegi puutuda. Õnneks oli kolhoosiesimehe poeg mu parim sõber ja mängukaaslane ning tänu sellele ema pääses. Ega parima sõbra ema veerand sajandiks vangi pisteta!

Isaga juhtus nii, et tema lahkus 1949. talvel, pool aastat pärast seda, kui oma peret viimast korda nägi. Ta oli 49-aastane ja suri metsas kopsupõletikku.

Tagasi Eestisse, kõik oli võõras


Kaks aastat käisin Siberis koolis. Kui olin kümme, aastal 1953, said lapsed Eestisse tulla. Ühe tuttavaga pidin Eestisse pääsema. Ema lubas mind, vend oli reisiks liiga väike, aga ma jäin enne Moskvat haigeks, vist toidumürgistus, ja pidin kuu aega Moskva haiglas lamama. Tuttav vagunisaatja tuli mulle järele, kui terveks sain, aga selle aja jooksul kiindus minusse haiglaõde, kel oli plaan mind lapsendada. Õnnestus ikkagi Eestisse pääseda.

Mäletan, et Eestisse jõudes seisin pargis ja vaatasin imestusega, kui teistmoodi see elu siin on. Tundsin viha, sest kõik oli võõras ja mulle tuttav maa, lapsepõlvemaa, oli kaugel. Eestlased ei võtnud mind hästi omaks, öeldi, et oleme rahvavaenlased. Eesti keel oli mul samuti kehv. Läksin kümneaastaselt uuesti esimesse klassi, kogu senine õppetöö toimus ju vene keeles. Olen käinud läbi tehnilise merekooli, õppisin motorist-mehaanikuks, aga kuna viisat ei saanud ja kuhugi minna ei lubatud, tulin merelt ära ja läksin ehituse peale.

Ellujääja


Küll ma olen tahtnud minna tagasi ja vaadata, kuidas seal kõik nüüd on! Aga on jäänud minemata. Üksi seda asja ette ei võta ja kampa pole veel kokku saanud. Mul on pilt nii silme ees … kes teab, mil määral reaalsus mälestusest erineb.

Leian, et Siberi-kogemus on elus pigem aidanud. Kahetseda pole midagi. Töötegemist pole ma kunagi kartnud, mul on majanduslik mõtlemine ja suudan raskuseid ületada. Kui paljud murduvad raskuste käes … Igas olukorras tuleb kuidagi ära elada, mina olen eluga rahul. Vaat noortel on tänapäeval raske: pikad tööpäevad, laenud, laste nõudmised, dopingud jms. Seda ma võin küll öelda, et tänapäeval on füüsilist võimekust vähem. Kui on 25. märts, oleme kolme sõbraga koos, teeme sauna ja räägime, kes mida mäletab. See on alati nii.”