Mul on selline tunne, et Kohilas on lisaks suurtele asjadele hakatud nüüd veel suurematele mõtlema, no sellistele, mis maailma loovad ja väikesed on. Et aru saaksite: olen mõistnud üsna ammu, et elamisväärne ilm on täis pisikesi. Selliseid elukaid, keda-mida me ehk tähele paneme alles siis, kui neid enam pole. Eks taoline luulelugemine päise päeva ajal mändide all samuti just see ole. Suurem eesmärk seal ju ka panna oma rahvas ja külalised ühes pargis peatuma ja kuulama. Säetud sõnu, mitte tühikargamise loba.