Mart Linnarti kaks kuud Brüsselis
Septembris-oktoobris töötas Mart Linnart ERRi korrespondendina Brüsselis, asendades lapsepuhkusel Kadri Kukke.
Kui kiiresti võtsid vastu pakkumise Brüsselisse tulla?
Kui Urmet Kook (ERRi uudistejuht - M. O.) küsis, kas ma tahaksin tulla kaheks kuuks Brüsselisse, siis ega väga pikalt aega mõelda ei olnud. Paari päeva jooksul ütlesin oma jah-sõna.
Pidin perekonnaga konsulteerima, sest kaks kuud ära olla on ikkagi päris pikk aeg. Aga jah, nõustusin suhteliselt kiiresti. Mõtlesin, et võiks olla huvitav kogemus töötada Euroopa Liidu ja NATO juures.
Mida ootasid-lootsid või kartsid siia tulles?
Eks ma ootasin ja lootsin, et saan rohkem teada ja elan rohkem sisse Euroopa Liidu telgitagustesse. Ja muidugi ka NATO omadesse. Võib-olla mulle pakubki rohkem huvi julgeolekupoliitika, just see NATO-pool. Ja alati on ju huvitav väljakutse töötada välismaal.
Ma olen küll varem töötanud Prahas, aga seal olin toimetaja, siin reporter, mis tähendab, et pidin ise otsima endale teemad ja leidma intervjueeritavad.
Alguses vast kartsin kõige rohkem seda tehnilist poolt. Pidin ise teleloo kokku monteerima. See ei ole väga lihtne ja ma ei olnud seda varem teinud. Aga õppisin Eestis paari nädalaga ära ja midagi hullu ei juhtunud - sain hakkama.
Teine asi, mida kartsin oli see, et kuidas leian teemasid ja saan inimesi kätte.
Mõni ütleb, et siin läheb aasta ära, et hakata asjadest aru saama.
See on ilmselt tõsi jah. Ega ma ei saa öelda, et selle kahe kuuga oleksin väga sisse elanud ja kõike tundma saanud.
Eestis tunnevad kõik kõiki. Teed telefonikõne vajalikule inimesele, või kui sul ka ei ole selle inimese telefoninumbrit, siis saad kellegi käest küsida. Kõik on nagu ühes väikeses ruumis koos, kõik on kättesaadav. Siin võtab loo ettevalmistamine hoopis rohkem aega.
Siit tulebki välja Eesti ja Brüsseli ajakirjanikutöö erinevus.
Nojah. Pealegi on siin nii kohutavalt palju teemasid, millest peaks rääkima, aga kuna oled üksi, siis lihtsalt ei jõua. Mitmes kohas korraga ei saa olla.
Tekib infovoo alla uppumise tunne?
Eks põhiline on eristada olulist vähem olulisest, kuid asju, mille vahel valida, on rohkem kui Eestis.
Juhtub ka seda, et mis siin paistab olulisena, võib Tallinnas tunduda igavana. Ja vastupidi - mis Tallinnas tundub tähtis, võib siin mõnikord panna õlgu kehitama.
Kas Brüsselist vaadates tekib tunne, et Eesti on väike ja tähtsusetu provints?
Minul ei ole seda tunnet küll tekkinud. Ma ei ole ka kunagi ette kujutanud, et Eesti maailma naba on. Eesti on täpselt nii suur, kui ta on ja minu meelest on Eesti siin oma suurusele vastavalt täiesti arvestatav tegija.
Millega oma töös eriti rahule jäid?
Mu meelest tulid päris hästi välja paar NATO-teemalist lugu, mis ma tegin "Välisilma" jaoks. Intervjuus Jüri Luigega, suursaadikuga NATO juures, oli alliansi uue strateegilise kontseptsiooni ettevalmistamisest minu arvates mõningast uut informatsiooni, võrreldes sellega, mis seni oli teada.
Ja teine lugu oli Vene-NATO suhetest, kus põhirääkija oli Venemaa esindaja NATO juures Dmitri Rogozin. Veidi teistsugune oli üks n-ö action-lugu, kui siin Brüsselis kolm maja gaasiplahvatuses kokku kukkusid. Siis käisin sündmuskohal ja rääkisin inimestega.
Kus oled pidanud loo jaoks eriti pikalt eeltööd tegema?
Siiamaani on mul saamata intervjuu Belgia välis- või siis euroasjade ministriga, kelle pressiesindajale ma saatsin palve intervjuuks kohe alguses.
Tahtsin rääkida Belgia eesistumise teemadest, muu hulgas ka IT-agentuurist. Vahetasime mitmeid e-kirju ja telefonikõnesid, aga ilmselt jääbki see tegemata.
Kas on erinevusi, intervjueerides Eesti poliitikuid Eestis või Brüsselis?
Eks nad on siin vastutulelikumad. Ja siin ei ole ka parves Eesti ajakirjanikke ümber.
Miks peaks Eestil olema Brüsselis ajakirjanikke? Olgem ausad, eks neid on siin ikka armetult vähe.
Kuna Eesti kuulub nii Euroopa Liitu kui NATOsse, siis võib ju öelda, et mingil määral on Brüssel nagu Eesti pealinn või Eesti kuulub sellisesse konglomeraati, mille pealinnaks on Brüssel.
Selles mõttes oleks kindlasti Eesti televaatajatel, raadiokuulajatel ja lehelugejatel hea teada, kuidas siin asjad käivad. Brüsseli korrespondent on meie mõistes tegelikult nagu Euroopa-korrespondent, kes peaks kajastama ka muid sündmusi Euroopas.
ERRil on ju kolm väliskorrespondenti - Brüsselis, Moskvas ja New Yorgis. Ilmselt on need Eesti jaoks kõige tähtsamad keskused.
On sul tuua mõni värvikas näide igapäevaelust?
Näiteks väga vähestes kohtades saab maksta rahvusvahelise pangakaardiga. Näed küll, et on olemas pangakaardi terminal, võtad oma VISA või Maestro välja, aga siis öeldakse, et ei, see terminal on ainult Belgia pangakaartide jaoks. See mind natuke hämmastas alguses.
Ja veel see, kui vähe on väljas infot inglise keeles, ka Euroopa Liidu nõukogu ja komisjoni sööklates näiteks. Samas inimesed tänaval, kui küsid midagi inglise keeles, vastavad lahkelt ja oskavad rääkida küll.
Mis mulje Brüssel jättis?
Brüsseli kesklinna osa on igati kena Euroopa linn. Vanalinnas on palju ilusaid ja toredaid hooneid, aga nende vahel on ka üsna koledaid kvartaleid. Pole sellist kompaktset vanalinna, nagu on Tallinnas või Prahas või mõnes teises linnas.
Minu jaoks on Praha siiamaani jäänud väga meeldivaks hubaseks linnaks, kus ma ennast tõesti väga koduselt tundsin.
Seda tunnet Brüsselis ei tekkinud.
Kas siinsed eestlased on teistsugused kui Eestis?
Ei oska ütelda.
Võib-olla üllatas, et väga paljudel on siin kodus Eesti telekanalid ja nad vaatavad põhiliselt Eesti televisiooni, mina kaasa arvatud.
Kas oled märganud erinevusi Eesti liiklusega võrreldes?
Siinne liiklus meenutab mõneti Pariisi oma, kuigi ei ole nii hull.
Kohati tundub, et ei kehti mingid reeglid, aga samas ollakse üksteise vastu viisakad, antakse teed jne. Tänaval on ka üsna palju näha mõlgitud autosid, aga võib-olla nad lihtsalt ei kiirusta neid - erinevalt eestlastest - kibekähku ära parandama.
Parkimisel olen aru saanud, et ei panda väga pahaks, kui natuke oma autoga müksad esimest või tagumist autot.
Kas on kahju Brüsselist lahkuda?
Ei ole!
Mart Linnart
- Sündinud 21. septembril 1962
Haridus
- Tallinna 7. keskkool
- Tartu ülikool eesti keele ja kirjanduse erialal 1988
Töö
- Töötanud ajalehtedes Eesti Sõnumid, Kodumaa ning uudisteagentuuris ETA
- Postimehe arvamustoimetuse juhataja 1997–2000
- Raadio Vaba Euroopa vabakutseline kaastöötaja Eestis ja toimetaja Prahas 2001–2004
- Kanal 2 uudistetoimetus
- ETV “Aktuaalse kaamera“ päevatoimetaja 2004–
