Eesti Vabariigi ärimeestele, töösturitele ja majandusmeestele.

Eestis olid ju ka oma miljonärid?

Jah, neid oli, aga vähe. Esialgu nimetati neid sendimiljonärideks.

Kas see “sendimiljonär” oli halvustav ütlemine?

Ei, sugugi mitte. Sent oli päris tugev raha. Me ei saa esimese vabariigi aegset krooni võrrelda sellega, mis meil oli enne eurot. Spetsialistid ütlevad, et see suhe võiks olla üks üheksakümnele.

Kellest alustate?

Klaasikuningas Johannes Lorupist.

Võrtsjärve-äärne Meleski klaasivabrik jäi seisma 1916. aastal. Mõne aasta pärast alustati seal taas pudelite ja purkide tootmist. 1924 rentis vabriku samast lähedalt Oiu külast pärit noormees Johannes Lorup, kelle metsaäriga tegelnud isa Jaan oli varem olnud klaasitööstuse taaskäivitamise juures. Johannes oli küll käinud Saksamaal tudeerimas masinaehitust, aga klaas hakkas talle meeldima ja ta käis ka selle valmistamist mitmel pool välismaal õppimas.

Lorupid ostsid Meleski vabriku ära. Kuna aga Võrtsjärve kant ei sobinud logistiliselt äri ajamiseks, koliti oma tootmine 1932. aastast Tallinnasse. Bekkeri tehasest jäänud suured tööstushooned seisid tühjalt, Lorupid ostsid need ära ning panid seal klaasi- ja portselanitootmise käima.

Kogu algmaterjali Eestist ei saanud, liiva näiteks tuli tuua Saksamaalt. Logistiliselt sobis tootmine Tallinnas väga hästi, sest käepärast oli raudtee, meri, nii et toorainet sai hõlpsalt kohale tuua.

Lorup oli ettenägelik mees, ei kippunud Skandinaavia maadesse konkureerima, vaid läkitas oma toodangu üle ookeani Ameerikasse. Igatahes läks tal hästi. Ostis väga hea sisseseade, palkas väga häid meistreid Saksamaalt ja Soomest.

Kui Johannes Lorup Siberisse viidi ja seal hukati, oli ta kõigest 42aastane.

Kui raske on kätte saada infot eelmisel sajandil tegutsenud, kohati isegi üle-eelmisel sajandil sündinud Eesti ärimeeste kohta?

Väga raske. Kõige suuremat kahju on teinud Eesti taasiseseisvumine ja erastamisprotsess. Loomulikult on mõjutanud ka nõukogude aeg, hooned näiteks said kannatada sõjas. Aga pärast sõda siiski hulk hooneid taastati, olid asutused, kus hoiti arhiivimaterjali, elus oli inimesi, kes omal ajal töötasid ühes või teises tehase või vabrikus. Võidi küll kiruda, et vabrikant oli vastik kapitalist ja tööliste kurnaja, kuid tollast ajalugu hoiti siiski kui silmatera.

Milline oli selle aja Eesti ärimeeste suhtumine kultuuri?

Puudutan oma saadetes ka seda poolt. Nagu ma juba enne ütlesin, sari algab Johannes Lorupiga, kes oli väga suur metseen. Ta aitas terve linnaosa järjele, oli õige mitmes asjas tegev. Ta pani Kopli elama.

Johannes Lorup oli kõva maletaja, mistõttu toetas materiaalselt siinseid malevõistlusi, ka noort Paul Kerest. Aitas Eesti koondise maleolümpiale. Lorupi enda parim malesaavutus oli kuues koht Eesti meistrivõistlustel.

Kui paljudest ärimeestest “Ajavagude” selles tsüklis rääkida jõuate?

Paarikümnest kindlasti. Nende tegevus on tihti omavahel mitmeti põimunud.

Kui palju suutsid Eesti tootjad oma toodangut eksportida?

Palju. Eesti oma ostjaskond oli ju suhteliselt vaene, nii et ekspordiga sai valuutat teenida. Ekspordivõimalusi hakati kohe otsima. Mõnel juhul läks isegi 80% toodangust ekspordiks. See toitis Eestit.

Tollased ärimehed ja töösturid aitasid tegelikult Eesti riigil jalad alla saada. 1918. aasta sügisel, kui tuli avalikult kokku Ajutine Valitsus, siis selle rahalisi vajadusi rahuldas ärimees Voldemar Puhk.

Räägitakse, et kui Eesti Panga juhilt küsiti, kuidas on lood rahaga, vastas too, et Eesti riigi rahakott on Puhki pintsakutaskus.

Kas 1940. aasta sündmuste käigus neist meestest keegi ka ellu jäi?

Ellu jäid vaid need, kel õnnestus ära põgeneda. Näiteks Kawe omanikud vennad Wellnerid pääsesid. Üks Wellnerite lapselastest on praegu New Yorgis aktiivselt tegutsev ärimees.

Mille poolest tänapäeva Eesti äri erineb tollasest?

Väga palju sarnasust on selles mõttes, et esialgu tuli müüa omatooteid teise sildi all. Näiteks Taani või, mis oli suures osas Eestis toodetud, aga Taani oma osteti paremini. Tartus tehtud telefone müüdi Ericssoni firmamärgi all. Näiteid on teisigi.

Tartu telefonivabriku kohta veel niipalju, et selle asutas üks noor mees, kes oli töötanud Ericssoni tehases. Kui ta sealt lahkus, hakati meest süüdistama, et on Ericssonist varastanud osasid. Kartes, et ta pannakse vangi, põgenes mees Saksamaale. Pärast seda tulid Tartu rikkurid, panid rahad kokku ja moodustasid ise aktsiaseltsi. Seejärel hakkas asi ülesmäge minema, sõlmiti suuri lepinguid, tootmine edenes väga hästi.

Aga too asutaja-mees jätkas oma äritegevust väga edukalt Saksamaal. Saate tarbeks olen tema lapselapsega kokku saanud.

Kuidas läks Eesti kartulil?

Huvitav fakt: Eesti ajal eksporditi meie kartulit isegi Argentinasse.

Mitu saadet selles tsüklis kokku tuleb?

Tsükkel kestab jõuludeni, kokku kümme saadet. Pärast Lorupit tuleb saade Franz Krullist. AS Franz Krull oli Venemaa Keisririigi ning Eesti esimesel iseseisvusajal tegutsenud metalli- ja masinatööstusettevõte, mille asutas vasksepp Franz Krull 1865. aastal Narvas.

Kümne aasta pärast kolis ettevõte laienemise käigus Tallinnasse, kus arenes aja jooksul Eesti üheks suurimaks masinatööstusettevõtteks. Algusaegadel oli Krulli tähtsaim tooteartikkel viinatootmisaparatuur. Selle müügist saadud tuluga ostis Franz Krull töökoja ära.

Tallinnas rajas ta Paldiski maanteele tehase, kus eriti palju töölisi polnud, aga 1899. aastal kolisid Franz Krulli pojad ettevõtte Kopli tänavale, kuhu ehitati moodne tootmiskompleks. 1949 nimetati tehas ümber Tallinna Masinatehaseks.

Krulli tehaste tootevalik oli väga mitmekesine, sinna kuulusid malm- ja terasvalutooted, aurukatlad ja -masinad, tehaste ja elektrijaamade sisseseaded, põllumajandusmasinad.

Toetusin selle tsükli tegemisel nn hobiajaloolaste teadmistele. Näiteks palju huvitavat Krulli kohta käivat materjali saime näha tänu meestele, kes olid seda enda käes hoidnud, et miski ei läheks kaduma. Muidu oleks võibolla paljud asjad juba ammugi laiali tassitud või lihtsalt hävinud.

Kui pingeline teie enda töögraafik on?

Väga hull pole, üritan tempot mitte väga kiireks ajada. Üks saade kahe nädala peale.



SAATESARI

“Ajavaod”

- Autor ja saatejuht Mati Talvik.

- Režissöör Indrek Kangur, toime­taja ja produtsent Renita Timak.

- ETV eetris pühapäeviti kl 18.45, kordus teisipäeviti kl 13.15.

- Saatesarja esimene hooaeg algas 2010. aasta sügisel.

- Esimese hooaja juhtmõte oli,
et see, mis juhtus eile, pole ka täna võimatu.

- Eelmine hooaeg keskendus sõjaeelse Eesti Vabariigi võimu-
ja vaimuelule. Need olid lood väljapaistvatest minevikutegelastest.

- Enne “Ajavagusid” juhtis
Mati Talvik sarja “Eesti aja lood”.