Matsid jäävadki vististi matsideks
Keila-Joa loss õhkus laupäeval, 8. juunil, juba eemalt päikesest äratatud helekollast valgust. Imeline pilt neile, kelle talutare madal katus ei taha kuidagi kõrgemale tõusta. Ka mõtetes mitte. Rahvast oli murdu: väga sageli ei sünni minevik ju uuesti, eriti selline, mida on vahepeal põhjalikult häbistatud.
Vihkamise veetud vagudes
Suurim häbistaja oli Keila-Joal nõukogude võim ning tema kõigest üle sõitnud püsimistugi, armee. Lossilt rööviti tema hiilgus, ümbrus ehitati haruldaselt koledaid hooneid täis ning kohale toodi rahvast, kellel polnud põhjust siin maha sülitamata või nuuskamata jätta.
Keila-Joa puhul oli ja on üsna selgesti näha, mida suudab teistsugune maailmavaade. Kas ehitada või lammutada, ilu näha või seda vihata. Vihkamine (ja selle poolvend, praktiline maailmavaade) ei saagi Keila-Joalt ilmselt eales kaduma: ükskõik kui ilusasti säilinut korda ei tehtaks, on miljöö pöördumatult rikutud.
Kõik see aga ei vähenda kuidagi lossi omaniku Andrei Dvorjaninovi pingutusi. Hoone kiirgab helgeid toone ning selget maailmanägemist. Ning saab üsna tõenäoliselt varsti viimase detailini valmis. Dvorjaninovi selgest maailmanägemisest kantud oli ka laupäevane pidu, millega tähistati lossi 180. sünnipäeva ning siin enda loodud Venemaa hümni väidetavalt esimest korda ette kandnud vürst Aleksei Fjodorovitš Lvovi 215. sünniaastapäeva.
Hümn kõlas laupäeval taas, viidates viivuks ka tõsiasjale, et siinne hiilgus pole mitte kohalike talupoegade vaimusünnitis, vaid võõra väe ja vaimu kehastus.
Peeter ja sugulane Sergei
Loomulikult oli avamisel ka Peeter Volkonski, eesti rahva bioloogiline side salaja ihaldatud ja avalikult hukka mõistetud vene vürstlikkuse vahel. Peeter seisis lossitornis ja luges mikrofoni lõike vürst Sergei Mihhailovitš Volkonski mälestustest. Volkonski luges Volkonskit ilmekalt. Esiteks on ta muidugi näitleja, teiseks nendesamade mälestuste tõlkija.
Raamat on tõeliselt haarav. Ning kadedaks tegev. Et on ilmas olnud inimesi, kellele tunnetus võib olla nii peen, suutlikkus seda sõnades väljendada nii suur!
“Mälust kerkivad ähvardavate kaljunukkide kontuurid, loojangutes lõkendav meri, roheline pehme sammal torssis kuuskede niiskes varjus ja kare hall sammal kuival liival punaste mändide all,” kirjutab Volkonski, kes Keila-Joal ehk tema mälestusteraamatu kohaselt Fallis 1860. aastal sündis.
Ilmselt ei pea olema vürst, et seda ilu märgata ning kirja panna. Aga vaba peab olema. Vaba argiasjust, praktilistest askeldustest, murest homse päeva ees.
See tunnetatud paratamatus
Paljud meist ei ole vabad. Ei suuda muusikal lasta olla lihtsalt muusika, lossil lihtsalt loss. Ikka tikume arvustama seda, milleks meil võimetki pole, hukka mõistma seda, millest üle vaatamagi ei küüni. Ikka tekitab ilu meis sisemise ebamugavuse, et see on midagi võõrast, sissetoodut, järelikult vaenulikku.
Eks ole ju meie sotsiaalsed esivanemad, talupojad ja töölised need, kes mõtteis mõisaid põlemas ja saksu suremas nägid. Ei saa aga salata, et eks needsamad esivanemad võtnud ka mõisast hea meelega mõne eseme kaasa…
Mis aga meile seni üle jõu käinud, on “sakste” maailma olemuse ja väärtuste mõistmine. Kes seda siiski soovib, sellele on vürst Volkonski mälestused hea õpperaamat.
“Kodumaa, mälestused. Vürst Sergei Mihhailovitš Volkonski“.
Tõlkinud Peeter Volkonski.
Kirjastus Varrak.
Tallinn 2013.
