Eesti või Tallinna ajaloo seisukohalt on kõige olulisemaks tulemuseks ligi 5000 aasta vanuse kiviaja asulakoha leidmine. Samuti on oluline ligi 5000m2 suuruse keskaegse eeslinna piirkonna läbiuurimine vahetult väljaspool linnamüüri, mis esmakordselt võimaldab rekonstrueerida eeslinna hoonestust, krundijaotust ja maastikku 13. sajandist kuni Põhjasõjani nii suurel terviklikul alal. Eeslinn oli keskajal sisuliselt üleminekuvöönd maa ja linna vahel, kus elanikud tegelesid käsitööndusliku või kaubandusliku ameti kõrval suuresti aianduse ning linnu- ja karjakasvatusega, varustades vanalinna elanikke. Eeslinn oli eestlaste linn, eestlaste Tallinn läbi kogu linna ajaloo.

Kas on kahju ka, et kõigel sellel varsti betoonkate peal on?

Hetkel on sellised emotsioonid olematud, on kergelt hea tunne, et enamik infot sai päästetud.

Ütlesite, et teie töö on nagu reostuse likvideerimine, mida see tähendab?

See on irooniline väljend, kuid tihti praktikas ehituse käigus päästeuuringuid korraldava arheoloogi rolli sellisena arendajate/ehitajate poolt nähakse. Arheoloogidele huvi pakkuvad esemeleiud pärinevad suures osas kesk- ja varauusaegsest prügist, mis tänapäeva kategooriatega hinnates on ju „reostus". Arheoloogi jaoks on see siiski ehituse käigus paratamatult häviva info päästmine. Tänapäevaseid päästeuuringuid korraldav arheoloog ei vali endale kaevamiskohta mingi teooria või hüpoteesi tõestamiseks või ümberlükkamiseks, vaid selleks, et päästa kild või natuke suurem tükk informatsiooni mingi suurema objekti tervikut silmas pidades. Arheoloogiline päästeuuring on nagu puzzle ühe tüki avamine - tervikpilt koosneb kildudest. Kui laseme infokildudel ükshaaval ehituse käigus ilma dokumenteerimata hävida, siis ühel hetkel selgub, et tervikpilti ei ole enam võimalik „kokku panna" nii, et see oleks veel arusaadav. Täna on see veel võimalik, aga paarikümne aasta pärast ehk mitte.

Kuidas olete rahul otsustega, mis on tehtud leitu eksponeerimise suhtes?

Säilivad osaliselt vaid 18. saj II poolel rajatud muldkindlustuse, nn tenaili eskarpmüür ja vallikraavi vastaskalda nn kontreskarpmüür, sisuliselt vallikraavi sisemine ja välimine tugimüür. Tulemus oleks arvatavasti parem, kui linnal oleks palgal spetsialist, linnaarheoloog, kes kaardistaks Tallinna arheoloogiapärandit, teeks prognoose veel kaevamata aladel, oskaks ette näha võimalikke säilitamisväärtusega objekte ning nõustaks linnavalitsust arheoloogiapärandiga seoses arendusele ette jäävate ohtude osas. Teisest küljest kujutan hästi ette sellist arengut, mille puhul midagi poleks säilitatud, nii et praegune tulemus pole sugugi kõige halvem võimalikest.

Mil määral on arheoloogid Vabaduse väljaku ümberkujundamise partneid, mil määral lihtsalt tellimustööde täitjad?

Linn on arheolooge Vabaduse väljakul kaevamiste käigus võtnud partneritena, kuid varasem kaasamine oleks andnud parema tulemuse nii säilitamise kui uuringute parema kvaliteedi garanteerimise osas.

Kas Vabaduse väljaku ümberkujundamine on elu võimalus?

Jälgides langevat majandust, on tõenäoline, et see jääb mõneks ajaks Eestis suurimaks päästearheoloogiliseks ettevõtmiseks. Kas see oli kellegi jaoks elu võimalus, seda näitab aeg.

Millised on varasemad olulisemad objektid, kuhu olete labida sisse löönud?

Keskaegne Tallinn on tervikuna ilmselt suurim ja olulisim objekt, kus on tehtud mitmeid suuremaid ja väiksemaid kaevamisi. AguEMS OÜ (arheoloogiafirma, kus Villu Kadakas töötab - toim.) on järjepidevalt tegutsenud juba 20 aastat, kuigi isikkoosseis on vahepeal palju muutunud. Vanalinnas on enamasti olnud väiksemad tööd. Mahukamad, kuigi vähe tähelepanu pälvinud, on uuringud Sulevimägi 4 ja mitmed tööd Vene-Apteegi-Pühavaimu kvartali keskel, mis sõjas suures osas purustati. Eeslinnas oli seni mahukaimaks välitööks kahtlemata nn Tartu mnt läbimurre kunagise Jaani seegi alal. Oleme tegutsenud palju ka väljaspool Tallinna, üldiselt Põhja- ja Lääne-Eestis. Viimaste aastate olulisematest töödest meenuvad näiteks Lihula veetrasside järelevalve, Jõhvi kirik, Porkuni linnus, Lehmja asulakoha kaevamised Jüri lähedal.

Kuivõrd olete kursis arheoloogiamälestiste eksponeerimisega mujal Euroopas?

Eksponeeritakse igal pool, rikkamas Lääne-Euroopas rohkem kui idas, aga Lääne-Euroopas on ka arheoloogiamälestisi maastikul tihedamalt. Eksponeerimisotsused ei sõltu siiski otseselt riigi või linna rikkusest - kui on raha uue ehitamiseks, siis jätkub ka vana säilitamiseks ja eksponeerimiseks. Küsimus on rohkem tahtmises ja oskustes vana ja uut omavahel sobitada.

Kui palju võib ajalooga nn mängida, kui palju rekonstrueerida ja tarbijale vastu tulla?

Kui keegi hakkab ainult oma fantaasia põhjal näiteks linnusevaremetele või vanalinna majale mingeid „ajaloolisi" elemente lisama, siis on see kurjast. Efektseks fantaseerimiseks on tänapäeval paremad võimalused kui kunagi varem, kuid virtuaalseid 3D mudeleid on Eesti mälestiste puhul seni rakendatud kahetsusväärselt vähe. Tallinna vanalinnast on tehtud mitu füüsilist maketti. Virtuaalsete mudelitena meenuvad Jõhvi kiriku ja Porkuni linnuse keskaegset kuju rekonstrueerivad animatsioonid, mida on vist vähe avalikkusele tutvustatud. Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudis on valmimas üks bakalaureusetöö 3D rekonstruktsioonide rakendamisest arheoloogias. Virtuaalsetel mudelitel on see hea omadus, et nende tegemine ei ole ainult akadeemiliste uurijate privileeg - kõigil huvilistel on võimalik oma fantaasiat ja oskusi proovile panna, kuigi spetsialistidega konsulteerimine tuleb ainult kasuks.

Kas Vabaduse väljakul tehtud töö tulemusena valmib mõni doktoritöö või raamat?

Tahaks loota, kuid oleme vaevu jõudnud pärast välitööde lõppu hinge tõmmata. Kahtlen, kas kellelgi on olnud mahti mõelda nii kaugele ette. Praegu mõtleme sellele, kuidas valmis teha Eestis mahukaimate arheoloogiliste väliuuringute aruanne.

Esialgu on mõte liikunud ka selles suunas, et teeks ühe näituse. Midagi konkreetsemat veel ei ole. Ideid on palju ja pole midagi lihtsamat kui neid välja käia, aga teostada tuleb ka.