Mehest, kelle parim lavastus on Vanemuine
Üks liin, mis paljude seas jälgitav, on Tartu ja Tallinna teatritegijate omavaheline võistlus. Kahe suure – Voldemar Panso ja Kaarel Irdi – suhted, mis müütides vastasseisuks kinnistunud, tunduvad Irdi-raamatut lugedes emotsionaalse dialoogina, mille eesmärk huvitavam ja vaimustavam Eesti teater.
Lisaks kumab raamatust see teadmine, et Eestit juhiti siis ja juhitakse ka praegu pealinnast. Kultuuriministeerium oli siis ja on ju ka praegu Tallinnas. Teatripoliitikas Nõukogude ajal ja nüüdki on silmanähtavaid sarnasusi, kahjuks ja õnneks.
Raamat isiksusest
Eelkõige on “Kandiline Ird” raamat isiksusest ja tema teatriusust ajal, kui Eesti oli Nõukogude liiduvabariik. Raamat kirjeldab Irdi teatriehitust sõna otseses ja kaudses mõttes. Paralleelne mõtteseos lugedes on varmas tekkima, teades, et Voldemar Panso asutatud noorsooteater veel praegugi on ilma oma uuest teatrisaalist.
Üks väheseid Panso kooli lõpetanud näitlejaid, kes Irdi aja Vanemuisesse 1978. aastast pidama jäänud tänaseni, on Aivar Tommingas. Tema ütles sel kevadel oma Rapla kodukooli õpilastega kohtudes ehk pisut diplomaatiliseltki: “Nad mõlemad (Panso ja Ird – M. M.) olid nii suured teatrimehed, et nad omavahel eriti hästi läbi ei saanud, vist...”
See “vist” jääb ka raamatut lugedes kripeldama, et ehk oli see mitteläbisaamine pealispindne ja avalikkusele välja paistev vaid. Ehk sisimas mehed teineteisele au andsid hoopis. Tundub, et Eesti teatri jaoks oli kahe suure vastuolu pigem õnnistav ja edasiviiv kui takistav ja loomingulisust peatav.
On palju juttu sellest, et näitlejal on peale osade ja lavastaja vaja näitejuhti. Mõni aasta tagasi ütles Aivar Tommingas, vastates küsimusele, kas tema teatrielus on näitejuhti olnud: “Mul oli Kaarel Ird. Temaga me tegime lausa paarisrääkimist. Ta seisis kõrval, hoidis käest kinni. Olin verinoor näitleja, koolist tulnud ja ei saanud üldse aru, mis värk on. Olin koolis õppinud hoopis muid asju. Siis järsku tuleb mingi vanamees, võtab käest kinni ja korrutab ja korrutab. Mina püüan siis sama ilmekalt sama korrata, öelda nagu tema, aru saamata mingist vahest. Ta ikka ei ole rahul, korrutame muudkui, siis tekib no mitte just kõige tervem õhkkond…”
Ja veel üks tsitaat pea neli aastat tagasi tehtud intervjuust Aivar Tommingaga. Ta ütleb: “Ird? Ma hindan teda, austan… Tänapäeval, kui oleks selline mees… Ma meeletult igatsen Eesti teatrisse sellist nähtust, nagu oli Ird.”
Tomminga meelest on praegu teised printsiibid, põhimõtted üldse, aga sellist inimest ei ole, kelle jaoks elu on vaid teater, teater ja ainult teater.
“Temal see oli. Mitte miski muu teda ei huvitanud. Ta oli küll, räägitakse, konjunkturist, aga ta ajas asja kas siis Tallinnas või Moskvas ikka oma teatri nimel ja eest.”
Jah, Kaarel Ird oli nähtus, ja õnneks see nähtus tegutses teatrivallas, kinnitavad ka raamatus olevad intervjuukatked, Irdi enese kirjutatu, sõprade ja vaenlaste jutud.
See, mida Kaarel Ird jõudis elus teha, on aukartustäratav. Mind üllatas lugedes, et ta kirjutas põhjalikke lugusid teatrist vist kõigis tolleaegsetes ajakirjandusväljaannetes, Loomingust ja Sirbist alustades, kaasa arvatud ajakiri Eesti Kommunist.
Jajah, praegu ilmselt on raske ette kujutada, et sellise nimega ajakirjas aeti tõsist teatrijuttu. Näiteks on raamatus tsitaat Irdi kirjutisest “Mõnda eesti draamakunstist eile, täna, homme“ (EK, 8/1976; raamatus lk 730).
Seal siis ta oma kaaskommunistidele, kes otsustavad, selgitab, miks on vaja taluda noorte katsetusi teatripõllul.
Ta kirjutas ka üleliidulistes väljaannetes. Nüüdisaegses kõnepruugis oli Kaarel Ird tõsiseltvõetav arvamusliider, tema sõna arvestati, kuulati ja, mis kõige tähtsam vist – paljus just tänu talle võttis teatrit tõsiselt ka publik. Seda balanssi on raske saavutada, hoolimata ühiskonnas valitud või peale surutud valitsemisvormist. Ird oli rahvusvaheline mees vangistuses maailmast.
Raamatust selgub, et ta käis Soome teatrikoolis loenguid pidamas Stanislavski teatrimeetoditest ja asjaomased peavad neid loenguid säravateks. Ära on toodud noorte Mati Undi ja Liina Pihlaku teatrit parandav ja Vanemuise vigadele tähelepanu juhtiv kiri.
Vägisi viib mõte sinna, et kui noored mis tahes meie teatris teatrijuhile taolise kirja kirjutaks, kas nad siis enam ses teatris töötaksid.
Mati Unt ja kunstnik Liina Pihlak töötasid ja nende soovitusi arvestati.
Palju põnevaid detaile
Omaette liin ja lugemist väärt on raamatus kõikjalt läbi jooksev Vana Hirmsa suhe teatrikriitikute ja kriitikaga.
Muu hulgas saab raamatust teada noore Jaak Alliku teatri juurde tulemise loo, samuti loo sellest, kuidas Reet Neimar Irdiga tuttavaks sai, miks Vladimir Karasjov Vanemuises ikkagi ei lavastanud...
Seda teost saab lugeda kui ajalooõpikut, teatri käsiraamatut. Kujutan ette, et see raamat pakub kindlasti huvi ka neile, kellel näiliselt teatriga mingit pistmist polegi.
Ja küsimus on, kes meie ajas suudaks poliitikutele sellise mõjuga rääkida teatri tähtsusest inimese elus.
Lisaväärtuse annab raamatule väga hea liigendus ja haruldased fotod.
