Tunni aja pärast rahvusraamatukogus võttis Jaan minult plaadi ära ja ma ei saanud seda nädala jagu kätte.

Looduse Omnibussi juhi otsus kõlas: kuulutada Ajutise Valitsuse “Laul huntidest” metsakutsusid esindavaks hümniks.

Küllap Ajutine Valitsus ei mõelnud, et sellest laulust nüüd hümn peaks saama, aga Jaan teeb asja arvatavasti teoks.

Piki rabaäärt looklevat seljakuvalli / seal sörgivad rivis predaatorid hallid /.

Hundihümni mõttel on mitu põhjendust: esiteks, read laulu üheksas salmis pole valitud niisama riimi pärast, sest pundi laulja ja sõnade autor Peep Männil tunnustatud spetsialisti ja ulukiuurijana tunneb huntide elu.

Männil armastab lisaks ulukiseirele ka luuletada ja laulda, teavad jahimehed. Mingil hetkel pidigi ilmselt plaat sündima.

Teiseks, aeg on sobiv. Hunt vajab tuge, sest Saaremaa lambaomanike vaenamine meedias on üles keeranud üsna palju viha.

Loodan, et keegi ei unusta, et tippkiskjana hoiab hunt ökosüsteemi terviklikkust.

Kolmandaks on laul armutult jälitava viisiga, mõjudes samas nukker-süngelt ja romantiliselt.

Sedasorti lugu, mis on ühel rajurokkival plaadil see ainus aeglane ja romantiline laul, mis välgumihklid põlema süütab ja pea kohale tõstab.

Ah jaa, plaadil on muudki. Enamasti ülemeelikud, justkui andekate keska lõpuklassi poiste kirjutatud protestivad ja elulustilised lood.

Bänd on küll isakeste ajast pärit, aga kuna asi töötab, kes see passi vaatab.

Ja plaadiümbrise kaaned ka, sooritatud koolipoisi igihalja riukana: lõikame välja ja kleebime tuntud inimeste peade asemel omad!

Pinge mahakerimise nipina see sobib, sisekaane mustvalge pildirida, kus näeme ülitõsiseid 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni Ajutise Valitsuse nägusid, on juht vürst Georgi Lvovi pea asemele pandud Peep Männili pea ning riigikontrolör Ivan Godneni oma asemel Mõmmi nunnu kolu, ja teisigi; see nipp ei lase protestivaimus tekstidel mõjuda sallimatult.



Ajutine Valitsus

- Peep Männil, laul.

- Allan Vainola, kitarr.

- Kalev Plink, basskitarr.

- Herk Haug, trummid.

- 2012.