Kunstnik, kes elus harrastanud eri kunstiliike, on 49. eluaastaks leidnud end kunstfotograafina. Sünnipäeva tähistabki ta näitusega “Best Before 49” (“Best before”-nimelise näituse avab ta igal sünnipäeval!) ning vähetähtis pole ka tõsiasi, et kui Eestis peetakse esimest juubelit 50. sünnipäeval, siis Hiinas on Tao õpetusele põhinevalt palju tähtsam just tähtpäev aasta enne seda.

Selle järgi käib inimese vaimne areng seitsmeaastaste tsüklitena, nii et 7 x 7 = 49 on üpriski tähelepanuväärne arv. Mulle tundub, et Mats Õungi on oma aktifotodega esile tõusnud just viimasel seitsmel aastal.

Naine pole raag

Kunstnik ei kujuta/talleta oma töödes õblukesi naisi, enamjaolt on tema kaunid modellid lopsakad ja mõned lausa võimsalt paksud. Kes on aga öelnud, et naine peab olema kõhn raoke, Twiggy? Eesti naine on ikka olnud tugevapoolne, eriti maanaine, kes peab päevad läbi rabama rasket tööd, öösel veel tiirast meest rahuldama ja siis sünnitama, sünnitama, sünnitama... Minu vanaemal Anna Mõttusel oli 13 last, kellest ta 90aastaseks saades oli üheksa üleelanud!

Ennevanasti ei tahetudki perre pojale naiseks võtta “piitsavart”, vaid just tugeva kehaehitusega naist, ja parem veel, kui tal oli kaasavaraks ka mõni lapsuke, laudalakast saadud. Õitsilkäimine kuulus Eesti ennemuistse aja ja kultuuri manu ning “pandaval” neiul polnud sugugi halb maine: kõik nad said kiiresti mehele, sest naine tuli tallu arvestatava tööjõuna.

Õbluke naine ja kristliku kiriku mõjul arenenud võltsmoraal kuulusid ikka linnakultuuri juurde, ja kui lugeda näiteks Tallinna keskaegset kohtukroonikat, siis enamik sellal hukatutest olid just lapsega tüdrukud, kes põlastust kartes oma maimukese tapsid. Oli siis otstarbekas nii palju inimesi hukka saata ainult seepärast, et looduses valitses seadmus, mis inimsugu mehe ja naise kirgliku suhte kaudu alles hoidis? Mõistusel ja meditsiinil oli neil ajul veel vähe võimu sugutungi kontrollida.

Lopsakas ilu

Mats Õuna fotod pole seevastu koledad, ta on kasutanud kõiki fotograafia vahendeid, et naised oleksid piltidel võluvad, ning lopsakad kehavormid näeksid välja nagu küpsed viljad sügiseses aias: kõrvitsad, kapsad, arbuusid, melonid, mille suuremaid isendeid me imetleme ja väljanäitustel auhindame.

Miks peaks noor kena naine oma suuri tuharaid, ümarat kõhtu ja rindu häbenema, kui nad meid kaunitena võluvad!

Olen oma pika elu jooksul suhelnud nii peenikeste kui ka lopsakate naistega ja väidaksin, et üks pole teisest parem: kõik hea loomuse ja hoolitsetud ihuga naised on head! Pealegi olen pannud tähele, et noored naised kahekümnendate ringis on palju lopsakamate reite ja tuharatega kui mu noorusaegadel, mil polnud saada hot-dog’e, hamburgereid, pitsasid...

Kuid Mats Õuna piltidel ei näe me üksnes paljaid kehi: naistel on käes, juustes või ihuvormidel köitvaid lisandeid ning nad paiknevad dekoreeritud, esemetega küllastunud ruumis, kus valitseb hämarus. Sellise loomelaadi kohta öeldakse “dekadents “, mis Euroopa kultuuris tõusis oma tippu just XIX sajandi teisel poolel, valitsedes kauneid kunste kõrgkultuurina kuni I maailmasõjani.

Dekadents tegeleski inimese hämara poolega, sageli keelatud või varjatud kalduvustega, ent ei eksponeerinud tegelikult kunagi midagi labast, vastikut või pornograafilist, sest dekadentlike kunstiteoste eesmärk oli just näidata meie elu varjupoole ilu, seda sageli liialdatult rõhutades.

Eesti suur dekadent oli kirjanik Jaan Oks (tuntumad dekadentlikud teosed “Emased” ja “Ihu”), keda avaldades Friedebert Tuglas – ka sellelaadsete kalduvustega looja sajandi alguses – hoolimatult kärpis. Tuglas ongi Jaan Oksa loomingut analüüsides tabavalt öelnud: “...see on äraspidiste tungide hõõgvele hõõrdunud vastukuma...”

Uus dekadents

Ent me elame sajand hiljem, ajastul, kus mõnigi terviseajakiri avaldab aktifotosid, mille nõukogude okupatsiooni silmakirjalikus maailmas oleks tsensuur ära keelanud; olen tollal oma aktiteoste kõrvaldamist näitustelt kordi üle elanud.

Meil võib nii selvehallides kui R-Kioskites näha kümneid ja kümneid kehapilte, nii naisi kui ka mehi, ja kõik see lihakarn pole sugugi ainult porno. Selle “suure alastiolemise aja” kõrval mõjuvad Mats Õuna ebatüüpilised aktifotod kaunite žestidena võluvatele küpsetele Eevadele, kes on valmis sulle ulatama õuna, mida hammustades ei kujutagi ette, mis edasi saab...

Mitu kunstniku modelli oli ka uhkelt näituse avamisel, riietes ei lubanud nad publikule midagi nii meelast kui fotodel: täiesti loomulikud piduriides kodanikud, kelle kehavorme võis asjatundlik silm vaid aimata.

Mats Õuna fotod on õpetlikud ajal, kus kõik on lubatud, aga inimväärikust mitte alandatud. Seega – Eesti tugevad naised, ärge häbenege seda, mis loodus on teile andunud, nagu ei peaks häbenema ka need naised, kes on siia maailma sündinud kõhnana, sest laulusalmgi ütleb: igaühe jaoks on kuskil keegi...



NÄITUS

Mats Õun.

Aktifotonäitus

“Best before 49”.

-Tallinnas Raekoja platsil Hopneri majas.

- Avatud oktoobri lõpuni.