Miks võttis Eesti Vabariigi pääsemine lääneriikide perre nii kaua aega?

 (21)
Miks võttis Eesti Vabariigi pääsemine lääneriikide perre nii kaua aega?
Meie diplomaadid lootsid Eesti Vabariigi tunnustamist ka suurriikide konverentsilt Itaalias San Remos 1920. aasta kevadel, kuid Balti küsimust seal ei arutatud. Pildil on Suurbritannia peaminister David Lloyd-George, Prantsusmaa peaminister Alexandre Millerand ja Itaalia peaminister Francesco Saverio Nitti.Corbis/Scanpix

Kuigi Entente’i Kõrgema Nõukogu otsus meid otsejoones võrdväärsena teiste Lääne-Euroopa riikide hulka ei lennutanud, oli see noorele vabariigile siiski suur võit.

Meenutagem, et samal päeval kui Entente’i kuuluvad Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia ja Jaapan otsustasid tunnustada Eesti riiki, sai de jure tunnustuse ka lõunanaaber Läti, ent mitte Leedu.

Tegelikult pandi suured lootused juba 18. jaanuaril 1919 alanud Pariisi rahukonverentsile. Sellest osa võtnud 32 riiki jaotusid tähtsuse järgi: võitjad, nende liitlased, neutraalsed maad ja uued riigid. Eesti delegatsiooni juhtis Pariisis välisminister Jaan Poska. Nii Poska kui ka teised delegatsiooni liikmed elasid Pariisis läbi kibeda pettumuse. Eesti tunnustamise küsimust ei õnnestunud tõsta konverentsi päevakorda.

Miks võttis aga tunnustamise otsuse langetamine nii kaua aega?

Lootus pandi Soomele

Arvukad konsultatsioonid lääneriikide poliitikutega kinnitasid tõsiasja, et paljudel polnud usku Eesti riigi püsimajäämisse. Arvati, et riik on väike ja eestlasi on vähe. Samas oli ähmane, mis saab Nõukogude Venemaast.

Pariisis loodeti, et Vene valgete ja lääneriikide sõjalise sekkumisega variseb punane Venemaa kokku. Milline saab olema uus Venemaa, kas monarhia või vabariik, millistes piirides taastub Venemaa suurriik, see tuli ära oodata. Seega tuli kõigepealt lahendada “Vene küsimus”.

Seotud lood:

Oma tööd tegid Pariisis mõjukad valgeemigrandid, kes rõhutasid ühtset ning jagamatut Venemaad.

USA president Woodrow Wilson käis 1918. aasta algul välja oma rahuprogrammi, mille üheks printsiibiks oli rahvaste enesemääramine. Eesti Asutav Kogu andis juba mais deklaratsiooniga teada enesemääramisest.

Ent ka ameeriklased andsid Eesti delegatsioonile vaid umbmääraseid lubadusi ja riigisekretär Roland Lansing soostus kohtuma vaid juhul, kui sellest ajakirjandust ei informeerita.

Nii kirjutaski Jaan Poska oma päevikusse: “Oleks suureks eksituseks arvata, et võidurikkad suurriigid oma praegust tegevust neile põhimõtetele rajaksid, mis Wilson välja kuulutanud ja nemad omaks tunnistanud. Kõik need põhimõtted on ainult lipp, mida väga osavasti tarvitatakse oma tõsiste püüete varjamiseks.”

Paralleelselt Pariisiga tehti tööd põhjanaabri juures, et miks ei võiks Soomest saada esimene riik, kes tunnustaks pisut nooremat Eestit.

Veebruaris 1919 esitas Eesti Soomele esimese taotluse de jure tunnustamiseks. Soome valitsus jõudis küsimuse arutamiseni alles suvel. Ja et suured lääneriigid polnud Eestit tunnustanud, ei teinud seda ka Soome.

Põiklev vastus anti heas diplomaatilises pakendis: tunnustame teid de facto, mis tegelikult tähendab de jure tunnustamist, aga selle esitab Soome kohe, kui rahvusvaheline olukord seda lubab.

Detsembris 1919 algasid Tartus rahukõnelused Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel, kus üheks punktiks ka vastastikune tunnustamine. 2. veebruaril 1920 sõlmiti Tartus rahuleping, millega Nõukogude Venemaa tunnustas Eestit. See oli esimene edusamm.

Soome tunnustas Eestit 1920. aasta juunis, Poola sama aasta 31. detsembril. Ent Poola andis mõista, et see sõbralik akt võiks jääda mõneks ajaks teada vaid kitsale ringile.

Pariisi rahukonverentsi üheks tähtsaks tulemuseks sai Rahvasteliidu kui esimese maailmaorganisatsiooni loomine. Eesti poliitikud lootsid Rahvasteliidult eeskätt julgeolekugarantiid, sest liikmesriike tuli kaitsta välisagressiooni eest. Rahvasteliitu vastu võtmist peeti sel ajal de jure tunnustuse erivormiks.

Rahvasteliidu töö algas Genfis 1920. aasta sügisel. Eesti delegatsiooni juhtis seal kindral Johan Laidoner. Soliidses ülikonnas, silinder peas — nii andis kindral diplomaadi mõõdu välja ning esimese hooga juhatati ta Täiskogu istungite saalis diplomaatide looži, peagi siiski suunati ajakirjanike rõdule.

16. detsembril 1920 lükkas Rahvasteliidu Täiskogu häältega 5:27 tagasi Eesti taotluse saada Rahvasteliidu liikmeks. Eesti vastuvõtmist toetasid Itaalia, Pärsia (Iraan), Kolumbia, Paraguai ja Portugal. Neist võis oluliseks pidada vaid Itaaliat kui
I maailmasõja võitjariiki, ülejäänud neli jäid Euroopa-poliitika jaoks kaugeks ja mõjutuks.

Eesti taotlust ei toetanud Lääne-Euroopa suurriigid, aga ka mitte Rootsi ega Poola. Väikese vahemärkusena: Genfis lükati häältega 8:21 tagasi Armeenia ning häältega 14:14 Gruusia taotlused. Poolthäälte suurem arv lubab oletada, et Rahvasteliit hindas Taga-Kaukaasiat mõnevõrra stabiilsemaks piirkonnaks kui Läänemere regiooni.

Kauaoodatud päev

Muutus lääneriikide poliitikas tekkis 1920.–1921. aasta vahetusel. Lõppes Poola–Nõukogude Vene sõda, Vene valged said lõplikult lüüa. Sai selgeks, et enamlased jäävad Venemaal võimule pikaks ajaks.

Prantsusmaa uus valitsus toetas Tšehhoslovakkiat ja neile oli paremini mõistetav Baltimaade taotlus. Suurbritannia peaminister David Lloyd-George kaldus tunnustamise poole, selle vastu olid teiste seas mõjukas välisminister George Nathaniel Curzon ning ka koloniaalasjade minister Winston Churchill.

19. jaanuaril 1921 teatas Prantsusmaa president Alexandre Millerand Pariisis Eesti saadikule Karl Robert Pustale, et Prantsusmaa on valmis tunnustama Eesti Vabariiki. Ka siis, kui Suurbritannia seda ei tee. Prantslased esitasidki 24. jaanuaril Pariisis kokku tulnud Entente’i Kõrgema Nõukogu päevakorda Baltimaade tunnustamise ning mõningase vaidluse järel otsustati asi ära 26. jaanuari pärastlõunasel istungil.

Istungi järel tõttas Briti välisminister Curzon esimesena koosolekusaalist välja ning surus ukse taga oodanud saadiku Pusta kätt. Pusta saatis kohe õnneliku telegrammi Tallinna.

Entente’i Kõrgema Nõukogu otsus tähendas, et Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia tunnustasid Eestit ja Lätit de jure. Pariisi konverentsil osalenud Jaapani esindaja toetas otsust, aga Jaapani valitsus tunnustas Eestit veel eraldi 8. märtsil 1921. Leedut tunnustas Entente’i Kõrgem Nõukogu alles 1922. aasta lõpus.

Eesti riigi tunnustamine tõi siinsetesse ajalehtedesse hõiskavaid juhtkirju ja artikleid. Nüüd anti avalikkusele teada ka Poola de jure tunnustusest.

Suuremad pidustused korraldati 2. veebruaril 1921, ühendades need Tartu rahu esimese aastapäevaga. Tallinnas toimus Peetri platsil (Vabaduse väljak) sõjaväeparaad. Valitsuse, Riigikogu ja diplomaatiliste esindajate pidulik koosviibimine peeti Estonias ning oli Tallinna linnavolikogu erakorraline pidulik istung.

Koosviibimisi korraldati veel mitmes teatris ja seltsis.

Üldist pidulikku meeleolu suutsid vaid hetkeks tumestada Tallinna linnavolikogu istungile tulnud iseseisvad sotsialistid — Eesti parteiskaala vasaku tiiva esindajad –, kes teatasid enamasti pidukuues kohale tulnud linnavolinikele, et “nad on tulnud tööd tegema ja on seepärast ettepaneku vastu” kuulutada istung pidulikuks.

Eesti tunnustamine

- Nõukogude Venemaa — 2. veebruaril 1920
- Soome — juunis 1920
- Poola — 31. detsembril 1920
- Entente´i Kõrgem Nõukogu — 26. jaanuaril 1921

1919. aastal toimunud Pariisi rahukonverentsil Eesti delegatsiooni juhtinud Jaan Poska diplomaatiline pass. ---