“Minu Ugrimugri“ — rahvusornamentidega ausammas Sikule
Väliselt ei meenuta Rein Sikk sugugi uimase matsirahva järeltulijat või lõputu kaamose käes sisemiselt poolsurnuks külmunud soomeugrilast, nagu meid ja meie hõimlasi tavaliselt iseloomustatakse.
Sikk kirjeldab soome-ugri maailma ning selle esindajaid elurõõmsalt ja -jaatavalt, justkui oleks tegu mingi hoopis teise maailmajao ja rahvaga.
Muudab vee veiniks
Omajagu süüd on siin raamatu vormil. Enamiku vahejuhtumitest suudab autor välja pakkuda anekdoodina.
Süžeesid oma mõnusateks lugudeks nopib ta üles sama hõlpsalt kui teravapilguline seeneline sügisel seeni, mis pea kõik maitsevad väga hästi.
Nii on Siku lugudega. Ka kõige lihtsamatega. Näiteks kuidas ta külastab sama külapoodi mis maailmakuulus saami lauljatar Mari Boine. (Seda põhimõtet järgides saaks ju vähemalt leheloo kui mitte raamatu see, kes kirjutaks, et on asja ajanud samas WCs kui … no näiteks Lennart Meri.) Või kuidas ta sõbraga õues plaadi pealt huntide ulgu kuulas, kõlaritel võimunupp põhjas, ajades Virumaa kohalikud külakoerad lausa hulluks. Nii et need pärast kolm päeva metsa poole hirmunud pilke heitsid.
Kohati on kahju ka, et autor enamat ei taotle kui lustlik ja meeldejääv reisikirjajupp või kentsaka sündmuse jäävustus. Kadrina valvejoodiku Juliuse elupiltidestki saanuks ju väga korraliku novelli või lausa lühemat sorti romaani.
Pisivigadele vaatamata on “Minu Ugrimugri” suur raamat. Enamik eestlasi ei tunne ju oma sugulasrahvastega tegelikku sugulust. Soomlastega saab koos mõnusasti viina võtta, ning nende juttu mõikab enam-vähem alati. Aga veel mõnusam on nende üle irvitada ja neid poro’deks sõimata.
Ungarlased räägivad meie meelest mingit palavat pudrukeelt, millest ei oska kõrva järgi kuskilt kinni hakata. Viiuldavad pealegi, söövad pipart ja joovad veini — no mis sugulased need meiesugustele tuhli ja jahusousti peal kasvanutele.
Aga mandid, hansid, neenetsid ja kes kõik veel — need ju pooleldi venelased ja pooleldi “mingid tšuktšid”, alaarenenud igatahes.
Siin suudabki Sikk vee veiniks muuta. Ta paneb eestlase ja udmurdi ja saami südame põksuma samas rütmis.
Sikk viitab, et nii kui meid siin tallasid suuremad ja tugevamad, tallatakse neid seal. Ja nemad panevad vastu samaga, millega meie: jonni, arusaamatu ning loomahääli meenutava laulmisega, võimega ellu jääda tingimustes, kus rõhujad ja tallajad poole tunniga vedru välja viskaksid… ja nii edasi.
Nii et kui üldjuhul on soome-ugri paradigma halav, siis Siku ugrimugri on reibas ja kirglik, rõõmsameelne ning kirev.
Säärase kursimuutuse algatamise eest võiks iga soomeugrilane (aga kokku on meid 25 miljonit) Sikule õlle välja teha. (Mida loodetavasti ei juhtu, säärasele koormusele ei peaks vastu isegi ugrimugri põis.)
Teiseks: lähtudes Yoshi Oida, üle maailma tuntud jaapani teatripraktiku terminist “näitleja keha”, mis peab Oida arvates olema suurem kui näitleja enese füüsiline keha, sest muidu ei suuda ta publikut end lava peal jälgima panna, võib öelda, et selle raamatu “keha” on tunduvalt suurem kui raamatu füüsilised mõõtmed.
Täielikult pääseb see ugrimugri vägi, jonn ja sisu, mis autor raamatusse on mahutanud, valla siis, kui kas või mõni peatükk saab mõnesse madalama enesehinnanguga ugrimug-
ri keelde ära tõlgitud.
Ja ükskord see juhtub!
Sest seda on ugrimugri maailmale vaja.
Ja kui Sikk lisaks kaerajaani taktis kirjutamisele ka näiteks labajalarokki ja india tantristlikke pominaid oma kirjanduslikku relvastusse suudaks lisada ning teemat jätkata, siis mina igatahes ei imesta, kui ugrimugri maailm ühel päeval autorile suure rahvuslike ornamentidega kaetud ausamba püsti paneb.
