Mis on flirdil pistmist arukusega?
Võrumaal näeb selle kuu 18. ja 20. päeval viimaseid kordi Fr. Tuglase “Felix Ormussoni” põhjal ja Mati Undi 1990. aastal lavastatud romantilist tükki “Helene, Marion ja Felix”. Augusti alul käis Maaleht vaatamas Andrus Vaariku kaasabil lavale aidatud uuestisündi hiljuti restaureeritud Kõltsu mõisa pargis Laulasmaa maalilises naabruses.
Kunagi pioneerilaagrina teeninud mõisa õue vägeva tamme all toimuv on sõnaline ilutulestik, mis matiundilikult peene ja sügava tunnetusega puudutab igaüht, kellele tunded just võõrad pole ning kes armuelus ka vaimsest naudingust lugu peavad.
Unt andis Tuglasele elu
Vaataja ees maalitakse kiirelt lahti olukord, kus galantne Felix asub spiraalseid peibutamisringe tegema kahe õe vahel ja ümber, pannes mängu kogu oma vaimse võimekuse ning ärgitades sellega kaasa mõtlema ja sõnamõõgavõitluses – üllatus-üllatus – mitte alla jääma ka noori daame.
* * *
Helene, janustest igielegantsetest õekestest vanem (26 ehk, abielus, lapse ema) on laval hästi seatud Piret Kalda vahedas ja tempokas esituses, kellega vaidlema minna ei julgeks just palju mehi.
Merilo (selle loo autor, etendusejärgse õhinaga): Jääb mulje, et teie ja Avdjuško omavaheline hammasrataste pöörlemine õlitamist ei vaja?
Kalda (silmanähtavalt rahulolev kooliajast kestnud sõprusega): Ehkki Mariaga samale lavale satume üliharva, oleme eraelus pidevalt seotud.
Merilo (tõsiselt): Kui tähtis majakas Tuglas on teie jaoks olnud?
Kalda (aupaklikult ja tuntava igatsusega Undi järele): Tuglase – kes kooliajal oli pigem lihtsalt üks kohustuslik autor – tegigi minu jaoks huvitavaks Unt. Imetlen seda kokkupandud tükki üha enam. Sellest tekstist pole aeg üle käinud, küll aga, jah, meist endist.
Merilo (sentimentaalsusest välja tüürides): Milliseks te ise ennast hindate − romantika võtmes?
Kalda (viivitamatult, aga naerdes): Pragmaatiline romantik.
* * *
Marion, peatselt kahekümneseks saav noorem kokett Maria Avdjuško igivõluvas ja läbivalt iroonilises kehastuses, kelle soeng ja väljanägemine rollis võtaks tummaks (või siis vastupidi, paneks tegutsema) Onassise enese.
Kuidas Marion Felixiga mängib, tehes, mis tahab, annab lubadusi ja jagab obadusi. “Teie koketerii on muutunud saamatuks” – no näidake meest, kes sellise solvangu järel taas püsti suudab tõusta!
Merilo (kauni naise pilgu ees kohmetudes): Ma ei saa alates teie esimesest rollist näitlejannana aru, millal te nalja teete ja millal tõsiselt ütlete?
Avdjuško (ei tee küsijale asja lihtsamaks): Äkki on tegemist arusaamise nappusega, noormees?
Merilo (end kiirelt kogudes): Kuidas õnnestus Noorsooteatri esietendusest 23 aastat hiljem esitada Kaldaga justkui varateismeliste lõbutsevate sõbrannade duett, nagu ka perfektne mõtete tulevahetus Kanguriga?
Avdjuško (etendusejärgse soojaga, jätkuvalt flirtiva tooniga): No aluseks on ikkagi Undi tekst, mis on sedavõrd rikas ning paneb meid kõiki jätkuvalt vaimustuma. Aegade alguses ei osanud ma sisu ilmselt täielikult mõistagi, elukogemuse puudumise tõttu, ent seda enam kütkestab etendatud olukord nüüd, küpsemana. Vahel tekivad teatritöös kooslused, kus kõik-kõik klapib, nagu praegu.
Merilo (tajudes, et võib ka kraad isiklikumalt küsida): Kõik kolm tegelast püüavad sõnastada armastust. Kuidas teie seda teeksite?
Avdjuško (unistava pilguga, ent siiralt): Armastus on midagi, mis tekitab õnnetunnet. Tahan selles elus hästi palju armastada.
* * *
Võrgutamises doktorikraadi vääriv tegelane Felix (25) ei vaja laval õnnestumiseks aga muud kui vanderselliliku elu sissepuhumist, milleks sobib loomulikult Guido Kangur.
Kerge jalaga, distantsilt äravahetamiseni sarnane Top Geari saatejuhiga, siiski üdini äratuntava häälega armupiinaja, aeg-ajalt ennastki üle kavaldav, samas poisilikult solvuv, mõtterongi vedurijuhtimise hüplikkusega silmapaistev, aga kindlasti haritud ja efektne testosteroonikangelane, kes “soovib areneda amööbist üliinimeseks oma elu jooksul”.
Merilo (härjal sarvist haarates): Avdjuško sõnul olete teie selles etenduses Felixina elustunud, ja sellisena väga võluv…
Kangur (nurrudes, kõrvus veel publiku pikk aplaus): No eks suurepärase materjali, nostalgilise lavastuse, selliste partnerite ja nii teadliku publiku kombinatsioonis ongi lihtne olla.
Merilo (kasutades võimalust kogenud mehega rääkida): Kas elus ongi nii, et kellele perekond ja kellele flirdilt flirdile ränd?
Kangur (kõhklematult): Mulle on perekond tähtsaim.
Merilo: Kas te olete ka elus kogenud “armuminestust” nagu Felix?
Kangur (piiratakse juba autogrammiküttide poolt sisse):…
Igatahes ei ole pärast seda lavastust enam sugugi kindel, kumb siis ikkagi on see nõndanimetatud nõrgem sugu.
Ühegi osatäitja jalg ei tallanud tõelisuse teid, tunnete õhupall täitus sooja kaduva jutuga ning täitis ka silmatorkavalt tähelepanelikult kuulanud publiku.
Esmakordse teatrietendusega kümnesse pannes on Kõltsu mõisahärra – kellele uue stiilse ja väärika kultuurikoha loomise eest aplaus! – oma esimese öö õigust igati korralikult kasutanud.
Mõisaelu korraldaja Pille Lukin-Kanguri sõnul saab jätkuvalt näha ka kontserte, järgmine neist toimub 22. augusti õhtul – Valter Ojakääru talendi austuseks.
Tallinnast vaid napi tunnikese kaugusel teist sellist kultuurset ja ilusat piknikukohta annab leida.
Lisaks klaaskerge välilava, mereni kutsuvad pargiteed, sujuv parkimiskorraldus, kus autod joonelt ridades kui hobused lasipuu ääres – kogumulje, mida ei suuda tumestada isegi kohanäitaja Prada-särk.
“Helene, Marion ja Felix”
- Tekst Friedebert Tuglas, Mati Unt
- Lavastaja Mati Unt
- Felix – Guido Kangur
- Marion – Maria Avdjuško
- Helene – Piret Kalda
