Näitlejatel on seljas hästiõmmeldud kostüümid, mis nende mängitud tegelaste maailma iseloomustavad. Kõigi osaliste iseloomule annab tuge grimm, parukas, meeste habemed ja vuntsid on ses vast kõige märgatavamad.

Lavakujunduse laternapost ja kaarsild, arhitekti joonestustahvel, armusängid ja kohvikulaud ei aja vaatajaid segadusse, vaid nimetavad ära koha, kus tegevus parasjagu toimub.

Vanamoeliselt üllatav – eks seegi eelöeldud klassikalist tähenda – on pöördlava kasutamine.

Alguses on lava täis asju

Seda võib muidugi vaid pisidetailiks lugeda, aga ikka uhke tunne on vaadata tegelasi jalutamas nii, et üks neist liigub pöörleval laval, teine sellel osal, mis ei pöörle, ja on näha, et tegelikult seistakse paigal.

Näidendisse on kirjanik Kivirähk kirjutanud sellise, lugedes südant soojendava remargi: “Hea meelega kirjutaksin ma siia, et surnud haihtuvad iseenesest, kuid tean, et nii lihtsalt see teatris kahjuks ei käi. Niisiis sulavad nad lihtsalt pimedusse või keeravad koos lavaga kusagile, kus nad silma ei torka – justkui poleks neid kunagi olnudki.”

Kuidas remark laval elama hakkab, tasub vaadata igatahes. Lihtsuses see ilu peidus on, näitavad tegijad ses “keset Südalinna” seisvas teatris.

Võib ju ette kujutada, kuidas praeguses virtuaalses elus saaks lavastada eestlasest ahjualuse tulemist vaatajate ette nii, et see võiks olla mis tahes etenduse kulminatsioon. “Vassiljevis ja Bubõris” tuleb ahjualune lihtsalt ahju alt. Tähtis ei ole tema tulemine, vaid hoopis see, miks ta tuleb ja mida tal öelda on.

Kivirähki ahjualuse nimi on Enn (N), nagu kõigil eestlastel ses näidendis. Ja kui vastusattuv eestlane on naine, on ta Ene.

Enn ja Ene on etteütlejad, kes teavad asju olevikus ja tulevikus, pidagu nad siis teenija, voorimehe või ettekandja ametit.

Nad teavad, et “meil, muide, veel on kaua laulda vaja, et saada targaks, paremaks ja hääks”. Teavad ja ütlevad selle ka välja. Otse.

Jah, isegi ahjualustel on nimed ja neil on, mida öelda, päriselt. Näiteks ütleb Enn selges eesti keeles: “Teie, härra Bubõr, ärge siin üldse sööge, ei tasu, pole neil sakslaste kapsastel enam lõhna, värvi ega maitset. Sama, kui mäluks heina.

Ja vorstid on ka seest õõnsad, kui torkad kahvliga augu sisse, siis jookseb õhk susinal välja. Puhas silmamoondus, mitte toit.”

Päris on päris ka mängult

Neid ausaid ettenägevaid Ennusid on kahjuks väheks jäänud. Me kaupmeestest valitsejad, mis tahes valdkonnas, võiksid nad enda jaoks välja mõelda või teatrisse kobida, Ennusid kuulma. Karusoo ja Kivirähki “inimrinnus leidub inimuhkust” ja etenduses “sedagi, mis pole ajalik”.

See on üks teatrimaja ehitamise lugu kusjuures, ja “kõik, mis ta sees, on kordumatult suur”.

Merle Karusoo lavastamise ja ka viimase lavastuse põhisisu võib kokku võtta sõnasse “päris”. Seda on raske sõnades pikemalt seletada. Hea teater on mäng eelkõige, kuidas ta saab olla siis päris?

Aga mängida päriselt on võimalik, näitab “Vassiljevi ja Bubõri” lavastus täieliselt. Ka seda, et kui päriselt ei mängi, ei ole mäng tõsine ja tõeline.

“Vassiljevis ja Bubõris” teeb kogu trupp – ma ei mõtle siin nüüd vaid trupi nähtavat osa, näitlejaid – oma tööd maksimaalselt sellesse uskudes.

Valgustajad, kunstnik, helimees ja helikujundaja, lavamehed on seekord koos, ning kui tahta lavastustervik lahti võtta, siis võiks igaüht neist ka eraldi kiita.

Aga nii Kivrähki näidend kui ka lavastus on suutnud maailma ja teatriasju kokku korjata, mitte lahutada. On tasakaal ja tervik.

Lisaväärtus ju seegi, et kui publik soovib, saab ta vaadata seda näidendit ka pealispinda mööda, mis on äraütlemata lõbus. Pinnapealse, joonelise vaatamise kõrvale jääb sügavuse kiht ja kihid, mis võiks kanda ühisnime “elatud elude slepp”.

Kõik on võimalik

See näidend on kantud Juhan Viidingu kahest (kas ainult?) luuletusest. Need – “See kivist maja” ja nimeta luuletus, mis algab sõnadega “Ööliblikas, su tung on imeline”, on Andrus Kivirähkile olnud inspireerivad.

Ilmselgelt on Juhan Viidingu masti meeste-naiste loodust kantud ja kikivarvule tõstetud kõigi näitlejate mäng ses tükis.

Olen alati imestanud, kuidas oli võimalik tõsiselt võtta üle-eelmise sajandivahetuse tunnetest paisutatud, paksudes värvides teatrimängu.

Draamateatri näitlejad, kes näidendi lõpuotsas just taolist elus olematut olemist mängisid, suutsid vaatajaid veenda, et ka nii saab. Ka nii on võimalik olla usutav. Vormis oli sisu ja see veenis.

Ja veel üks ammu teada teatritõde sai seda tükki vaadates kinnitust. Pole vist teatriinimest, kes ei teaks, kui tõsine asi on naljategemine. Sõnades on see lihtne, tegutsedes ei tule tavaliselt välja. Karusoo näitlejad suutsid olla naljakad tõsiselt.

Miskist ajast on teatri suurt sümbolit, naervat ja nutvat maski, hakatud joonistama eraldi. Tegelikult on ühes kaks ja enamgi. Karusoo ja Kivirähk on naerva ja kurva taas üheks joonistanud.

Mitu kihti elu on teatrisse kinni jäänud ja näidendi lõppedes antakse sest märku. Tühjal laval istuvad kolm näitlejat ja söövad kohvi kõrvale porgandipirukat.

Kaks neist on mitu tundi olnud arhitektid Vassiljev ja Bubõr. Kolmandal, Enel, on seljas draamateatri piletööri kostüüm. Jah, tõesti, neid ja teisi ses majas “ei kaitse ingel, vaid kultuur”.

Tekstis on kasutatud tsitaate Juhan Viidingu luuletusest “See kaunis maja”, mis ühtlasi on olnud näidendi kirjutaja üks mõjutajaid.


“Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia...”

- Näidendi autor Andrus Kivirähk.
- Lavastaja Merle Karusoo.
- Kunstnik Pille Jänes (külalisena).
- Helilooja Urmas Lattikas (külalisena).
- Valguskunstnik Priidu Adlas (Tallinna Linnateater).
- Videokunstnik Taavi Varm (külalisena).
- Osades (venelased): Nikolai Vassiljevitš Vassiljev – Tiit Sukk, Aleksei Fjodorovitš Bubõr – Ivo Uukkivi, Julia Andrejevna – Kersti Heinloo, Ivanov – Märt Avandi, Olja, Maša, Irina – Merle Palmiste.
Sakslased: Friedrich von Bock – Guido Kangur, Wilhelm Müller – Mait Malmsten, Margareta – Kersti Heinloo, Siegfrid – Märt Avandi.
Eestlased: Enn – Raimo Pass ja Ene – Elina Reinold (külalisena).