Mokšakeelne pirukas polegi eesti keeles söödav kraam
Soomlastest vast teame kõige rohkem, muidugi ka ungarlastest ja liivlastestki, aga mida edasi ida poole, seda hõredamaks, pealiskaudsemaks ja lünklikumaks kõik muutub.
Eesti–Mordva kultuuriselts tähistas hiljuti oma 15. sünnipäeva. Peol kõlas piduliste suus tihti sõna kudo. Seltsi häälekandja on nimeks saanud Kudo, mis eesti keelde panduna kodu tähendab.
Seitsme mäe ja mere taga
Läbi suure idanaabri oleme kinnitanud endas arusaama, et kusagil seitsme mäe ja mere taga asub Mordva ja ju seal põliselanikeks ikka mordvalased on.
Tolle väärarusaama kummutab üsna väärikalt ja kindlasti mitte esimest korda Eesti–Mordva kultuuriseltsi esimees Nikolai Bajuškin.
“Mordvalasteks hüüavad meid tõepoolest ainult venelased, tegelikult ühist mordva keelt kui sellist ei olegi olemas.
Maa põlisrahvusi on koguni kolm ja kõigil neil on oma, tõsi, üsna sarnane keel — ersa, mokša ja šokša. Too viimane on küll üsna vähesäilinud murre, umbes nagu setudel, aga ersa ja mokša keel ning ka rahvus on kõigile katsumustele seni veel vapralt vastu pidanud.
Kunagi olime ungarlaste ja soomlaste järel rahvaarvult koguni kolmas rahvusgrupp, nüüd on aeg ja teise riigi sees elamine oma paratamatu töö teinud. 1959. aastal oli meid veel 1,2 miljonit, nüüd heal juhul
800 000.”
Väidan, et hoolimata Eesti kodakondsusest ja eesti keeles rääkimisest, jätab mu vestluskaaslase, teaduste kandidaadi Nikolai Bajuškini nimi tavaeestlasele küll üsna venejuurelise mulje.
Vastuseks saan lühikese ülevaate suguvõsa ajaloost, millest selgub, et tegu on iidse mordva vürstisooga ja et ersa keeles — Nikolai just ersa ongi — kõlab ta nimigi teistmoodi, Bajuš Mikolj.
Noh, hoopis teine tera. Aga miks siis siiani Bajuškin?
Vastaja nägu muutub mõtlikuks. “Ikkagi ristimisel antud nimed. Kuidas sa neid muutma hakkad.” Ja see jutt niimoodi lõpebki.
Palju sarnast
Küll ei lõpe muud jutud ersade, mokšade, šokšade elust ja ajaloost. Saan kinnitust, et legendaarsed Tšapajev ja Molotov on sealtkandi mehi ning et omaaegsele Nõukogude rahvale seostus see maanurk vangilaagrite asupaigaga.
Just nagu jutujätkuks selgub, et ka omaaegne poliitvang ja hilisem eesti kirjanik Boris Kabur (kuulsa Družba sae leiutaja ja “Ropsi” autor) on samuti juurtelt Mordvamaalt.
Kui jutt jälle ühise ürgkeele juurde jõuab, saan ka lühikese ersa ja eesti keele võrdluse. Hoolika otsimise peale sigineb kahte keelde üllatavalt palju sarnast. Kas või ühest kümneni loend.
Toon selle siinkohal ka ära, olude sunnil mitte ersa kodutähestikus kirillitsas, vaid ladina tähtedes.
- Üks — veike
- Kaks — kavdo
- Kolm — kolmo
- Neli — nile
- Viis — vete
- Kuus — koto
- Seitse — sisem
- Kaheksa — kavkso
- Üheksa — veikse
- Kümme — kemenj
- Sada — sjado
Lisaks ürgsõnad silm (seljme), veri (verj), jalgsi (jalgo), keel (kelj), vaatan (vanan).
Kui juba ersa keele peale jutt läks, toon ära ka ühe üsna olustikulise ja tavalise käibelause. Arvake ära, mida öelda tahetakse: “Mon erjan Tallinse kolmo kovd.” Õigel teel olid need, kes lugesid välja: “Mina elan Tallinnas kolm kuud.” Eks ütle veel, et pole hõimukeel.
Tõsi, mokšakeelne pirukas ajab ehk väheke muigama — ega mokšad tea, et “pärakas” eesti keeles nii söödav kraam polegi. Aga see-eest on sama suutäis ersa keeles hoopiski prjaka.
Enim venestunud rahvus
Ärevamatele teemadele minnes saan teada, et ersa-mokša keel on oma kodukandis üsna suures ohus, kohalikus televisioonis ja raadios on vähe omakeelseid saateid, koolideski emakeele tunnid enamasti fakultatiivsed ja kohalikus ülikoolis jõuab ersa-mokša kirjandus tudengini vene keele kaudu.
Praegu ollaksegi maailmas kõige kiiremini kaduvate rahvaste esirinnas, sisuliselt on viimase kümnendiga mordvalaste arv Venemaal vähenenud 22%.
Lisaks ollakse üks enim venestunud rahvusrühmi mitte ainult Venemaal, vaid ka Eestis. Siin pidas vene keelt oma emakeeleks üle poole kohalikest mordvamaalastest. Meie tuntud keeleteadlane Paul Ariste oli just idapoolsete hõimurahvaste suur austaja.
Nikolai Bajuškinilt saan teada, et temagi on Ariste õpilane olnud. “Kohe kui kohtusime, hakkas ta meiega ersa keeles rääkima, seda valdas ta väga hästi, mokšat pisut vähem.”
Bajuškini jutust selgub ka, et Eesti (ja Mordva muidugi) pole sugugi ainukesed, kus ersa-mokša enklaavid endil üsna visalt hinge sees hoiavad. Tuleb välja, et peale Armeenia veel ka üsna kaugetes ja eksootilisteski kantides — Kanadas ja Uus-Guineas.
Kuidas ersad-mokšad end tänapäeva Eestis tunnevad? Selgub, et saavad kenasti hakkama, vaatamata praegusele majandussurutisele ja mitte just ohtrale riigi tähelepanule.
Uhke ersalane
“Olen end alati ja ainult ersana tunnistanud ja olen kogu oma elu selle üle ka uhke olnud,” ütleb Bajuškin. “See ei tähenda, et eestlased ja Eestimaa mu südamest välja on jäänud. Armastan seda rahvast väga ja teie laulupeod on mulle midagi erakordset.”
Kui kord juba hõimukeelse lausega alustatud sai, on paslik sellega ka lõpetada, kas või näiteks meile kõigile ersa keeles head uut aastat soovides. Siin see soov ongi: “Paro od ie!”
Teile seda sama, kallid hõimlased!
