Olles põhjalikult üle vaadanud mälestise ulatuse, seisundi ja iseloomu, otsustas Muinsuskaitseamet, et piiride laiendamise ettepanek tugineb peamiselt hiiemetsa kohanimel, suulisel pärimusel ja on ebapiisav arheoloogiamälestise ala laiendamiseks.

Muinsuskaitseametil puudub pädevus hinnata asju ajalooliste looduslike pühapaikadega seotud huvigruppide poolt oluliseks peetavate näitajate alusel ning puudub ka õiguslik alus kehtestada asjade omanikele huvigruppide poolt soovitavaid kitsendusi nendest näitajatest tulenevalt. Kehtivas õigusruumis tegeleb muinsuskaitse inimtegevuse tulemusel tekkinud materiaalse kultuuripärandi säilitamise ja kaitsega ning selles tulenevalt on ajaloolised looduslikud pühapaigad Muinsuskaitseameti poolt käsitletavad kui arheoloogiamälestised“.

Muinsuskaitseamet on oma otsuse tegemisel arvestanud asjaoluga, et ettepanekus käsitletud ala asub juba Rebala muinsuskaitsealal, mille põhimäärusega on tagatud muistse põllumajandusmaastiku säilimine.

Samas Muinsuskaitseamet mõistab ja hindab kohalike elanike ning huvigruppide hoolivat suhtumist eelmisel sajandil kujunenud looduskeskkonda kõnealuses piirkonnas.