Naabriplika ja Võsapets
Kanal 2s käib uus kodumaine sari “Naabriplika”. Kui mul esialgu olid ehteestlaslikult kõhklused ja kahtlused, et ei tea, mis see nüüd jälle on, siis juba pärast esimest osa taipasin: see on just see, mis meil siin puudu on ja mida mina, enda arvates normaalne ja korralik televaataja, vajan. Ma ei hakka sisu ümber jutustama – vaadake ise seda ehedat ja naljakat “Naabriplikat”.
Valed õlled ja mage hein
Mulle meeldib, et sarjas astub nii mõneski kandvas rollis üles laiemale publikule tundmatu noor värske nägu. See võib-olla teebki vaatamise nauditavaks: sa ei tea, mida järgmisena oodata. Eriti käib see peaosalise, noore naise kohta. Nii ehe ja tõetruu.
Omas elemendis on ka Harry Kõrvits. Ta mängib vallavanema osa nii usutavalt, tekitades tunde, et ta ongi vallavanem. Päriselt. Kõrvits etendab tüüpilist vallavanemat, kes on ametis vaat et eluaegne ning kes teeb oma maal põhimõtteliselt kõike seda, mida tahab.
Leian, et kui ta praegu kandideeriks kusagil volikokku, saaks raudselt hääled kokku.
Vallavanema naine Liina Vahtriku kehastuses on selline omaette seebiooper – hoia naerdes kõhtu kinni, et midagi püksi ei tuleks.
Teda nähes ja kuuldes on kohe selge, kelle jalas vallavanema peres püksid tegelikult on ja kes esimest viiulit mängib.
Meeldivalt üllatasid veel konstaabel, poemüüja ning kinnisvaramaakler. Mulle tundub, et nende karakteritega on tabatud naelapea pihta – selliseid ju nende ametite esindajate seas ongi.
Mis mulle “Naabriplika” juures eriti meeldib, on tekst. Tekst ja veel kord tekst. See on nii tabav, nii teemakohane, nii särav. Ja kes on kirjutaja!? Loomulikult Martin Algus, kes siis muu. Kellegi teise sulest oleks raske midagi nii head loota ja saada.
Mõni tõrvatilk meepotis siiski on. Midagi nagu häiris vana maja ehk vanaema kodu juures. Küllap vist see, et tuppa oli veetud nii maha kui ka nööri peale heina. Misjaoks, ei saanud aru. See tundus natuke liiga ülepakutuna. Et kas siis vanaema pidas elutoas loomi või?
Hea koht oli see, kuidas kohalikud filosoofid, koloriitsed niinimetatud vennad Värskused bussipeatuses istusid, maast ja ilmast ja naistest rääkisid ning kõrvale õlut jõid. Aga mis õlut?
Säärased tüübid ei joo kohe kindlasti bussipeatustes, poe ees või taga just nimelt seda õlut, mida nad sarjas demonstratiivselt käes hoidsid. See on nüüd küll natuke mööda lahendus. Mis õlut nad tegelikult joovad, eks seda teavad peaaegu kõik, kes nendega kokku puutunud on.
Ei midagi uut Võsapetsilt
Kui “Naabriplika” Kanal 2s on täiesti uus toodang, siis TV 3s eetrisse lastud “Võimalik vaid Eestimaal”, kus saatejuhi rollis Peeter Võsa, küll uus saatesari ei ole. Nimi võib teine olla ja kanal võib teine olla, aga mina küll ei näe suuri erinevusi, mille poolest erineb see “Võsareporterist” või teistest Võsapetsi samalaadsetest ülesastumistest.
Sest näiteks selle kohta, et meil siin elab meesnaine või naismees (nagu esimeses saates näidati), ei saa nüüd küll öelda, et see on võimalik vaid Eestimaal. Säärased persoonid on ka mujal võimalikud.
“Võimalik vaid Eestimaal” lood võivad küll olla paremad ja positiivsemad ja heatahtlikumad kui “Võsareporteris”, aga see on ka kõik. Tegelikult olen natuke pettunud: lootsin sellest saatest midagi säärast, nagu samas kanalis on “Võimalik vaid Venemaal”.
