Näitlejad kahe korvpallisatsi vastu
Kultuuriminister valitseb nii teatreid kui sporti. Hästi valitseb, võis Rakveres tõdeda. Ühel õhtul tuli 16 000 elanikuga linnas Laine Jänese valitsemisalale kaks tuhat pealtvaatajat.
Hea küll, enamik (väidetavalt 1700) vaatas korvpalli, aga teatrisse tuldi ikka ka.
Pange pealt, mehed!
Kell on 19. Nii, ja läkski lahti. Pall pannakse mängu, juba on see üle keskjoone, paar petteliigutust ja esimene mees kerkib õhku ning saadab mänguvahendi korvi suunas.
Ai-ai-ai, polnud veel see vise!
Aga juba on vastasmeeskonna mängija andnud pika söödu korvi alla, kahemeetrine mees haarab palli otsekui pihtide vahele ja vajutab 3.05 meetri kõrgusele kinnitatud rõngast sisse.
“Vääääu!” möirgab publik. On ka põhjust: korvpallilaval on mitmeid staare, nende hulgas Martin Müürsepp ehk rahvusvaheliste konkursside laureaat, võideldes vananev Mürka ise.
Ühe lavastajana pillub värvikaid väljendeid Tarva peatreener, Eesti korvpalli Voldemar Panso ehk Andres Sõber.
Teisel pool paiskab meestele oma kaarelirdilikku otsekohesust TTÜ peatreener Aivar Kuusmaa. Etendus missugune!
Kell on 19. Rakvere teatri väike saal on vaikne. Ei trumme, ei tantsutüdrukuid. Ei avavilet. Lihtsalt ootus, et siinsamas hakkab midagi sündima. Midagi sellist, mis ei lõpe lõpuvile ega kahe õllega, vaid muudab midagi su sisemuses.
Raske ülesanne igatahes, seda ka “Eikellegimaa” autorile, maailmas ühele enim mängitud näitekirjanikule, Nobeli preemia laureaadile Harold Pinterile.
Nad tulevad väljakule kahekesi, nemad, Rakvere lavalaudade staarid Volli Käro ja Toomas Suuman. Mehed on endiselt noored. Tänavu seitsmekümneseks saav Volli Käro iginoor, 1956. aastal sündinud Suuman lihtsalt noor.
Olge ikka mehed!
Aga näidendis on nad vanad mehed, Hirsti ja Spooner. Mõlemad on kaotanud midagi väga-väga olulist. Nad võiksid olla majad, aga on varemed; nad võiksid olla väärikad, aga üks on kaotanud väärikas olemise võime ning teine tahtmise.
Elu on, aga usku ja soovi pole. Mõte on, aga see puutub vaid kadunud noorust ning täitumata unistusi. On kujutlusvõime, mis ühel riivab minevikku, mis asub kusagil pildialbumis, teisel tulevikku, mida ei tulegi.
Tarva mehed loobivad visalt kolmepunktiviskeid, aga vähemalt esialgu pole neil määratud tabada. TTÜ näib rakverlasi ära narrivat otse kodupubliku silme ees.
Ei, siiski läheb Tarva mängumasin käima. Valmo Kriisa loobib kolmeseid ja tabab, seda veel ka siis, kui võit on ainult vormistamise küsimus. Pealtvaatajad hulluvad.
Publik on väga vaikne. Pinge kahe vana mehe vahel tundub seevastu kõrvulukustavana.
Mõlemad pilluvad alasti tõdesid: et pole kerge olla see, kes äratab kõikides võrdsel määral ükskõiksust; et pole kerge olla ootuste jaoks liiga vana. Et raske on jätkuvalt uskuda, et ootuste teel ootavad sind ikka veel ootamatused.
Jõud mittearmastusest
Kurat küll, kuidas Volli Käro mängib! Isegi nii, et ei tea, kas tal endal kipub tekst päheõpitust teinekord kõrvale kalduma (ikkagi teine etendus alles!) või on pannud lavastaja Peeter Raudsepp ta niiviisi kõnelema.
Igatahes mõjub tema kuju väga ehtsana. “Mind pole kunagi armastatud, sellest ammutan ma oma jõu,” ütleb ta. Ning see tundub liigagi tõepärane.
Mehed teisel väljakul ammutavad aga oma jõu just sellest, et neid armastatakse. Väike maakonnakeskus hoiab oma sangareid: alati võrkpallureid ning tõusulainete harjadel ka korvpallureid. Võib-olla juhtub nüüd ime ja Rakvere korvpall tõuseb koguni Eesti parimaks!
Mõlemad on tegelikult pisut ettenägematud, nii Eesti meistrivõistluste edasine kulg kui see, kuhu kaks aastat tagasi surnud kirjanik Harold Pinter oma näidendites jõuab.
On ju Pinter öelnud nii: “Ma ei oska ühtki oma näidendit kokku võtta. Ma ei oska neist ühtki kirjeldada, või kui, siis ainult öeldes: “Just see oli, mis juhtus. Just seda nad ütlesid. Just seda nad tegid.”.”
Nad tegid tõesti. Kahju ainult, et teatris polnud saalitäit publikut, kes Volli Käro, Toomas Suumani, Eduard Salmistu ja Johannes Veski mängule korvpalliväärset tunnustust jaganuks.
Aga pole midagi. Sest kui mees on korra rinnaga läbi lindi jooksnud, teeb ta seda igavesti, on Pinter öelnud. Küllap teevad seda ka Rakvere mehed, seda nii ühel kui teisel mänguväljal.
