Näitlejat peab olema kuulda igasse saali serva
Seisin õhtuses sagimises suures toidukaubamajas järjekorda. Minu taha tuli natuke närviline nooremapoolne mees. Vahtis ringi, ootas kedagi. Tal ostukorvi ei olnud. Järjekorra liikudes kassa poole mehe närvilisus kasvas.
Siis ta tuli, närvilise mehe naine, kelle muu kraami kuhja troonis tort. “Lõpuks jõudsid,” ütles mees ilmse kergendustundega. Naine selgitas, et viivitus tekkis sellest, kuna ta ei osanud küllaminekuks torti valida.
“See näitleja ka ostis sellise tordi!” seletas naine, uhkusenoot hääles, oma valikut. Kui mees kuulis, et tordiostja-näitleja oli Ain Lutsepp, polnud tal naisele enam mingeid vastuväiteid. Võttis hoopis tordi kätte ja embas oma hea maitsega prouat põgusalt. Rahu oli majas.
Au hind 2010
Kui teatrikooli legendiks saanud lavakõne õppejõud Karl Ader kuuleks, et Ain Lutsepp sai nädal aega tagasi temanimelise auhinna, ütleks ta järgmist: “See on hää. See jääb!” Kaarupi auhind antakse draamanäitlejale, kelle korrektne eesti keel, kõnekultuur ja sõnumi selgus kõige paremini publikuni jõuavad.
Teatrilegend kõneleb, kuidas Ain Lutseppa omal ajal kauplemas käidi, et ta lavakunstikooli õppima tuleks, sest talle meeldis olla hoopis autojuht.
Alates 2008. aasta novembrikuust on Ain Lutsepp Eesti Teatriliidu esimees. Karl Adra preemia andis talle üle
Aarne Üksküla, pärast draamateatri “Vihmatantsu” etendust, kus Lutsepp mängib neegrit nimega Jim Crow.
Au hind 2009
On argipäeva hommik. Kultuurimaja taga seisab Rakvere teatri kaduvikukirjadega auto. Teater on linnas. Lasteetenduse alguseni on jäänud napp tunnike. Pisikesse lavatagusesse garderoobi astudes avaneb meeliülendav pilt – Rakvere teatri rändnäitlejad loevad vaikselt. Toomas Suuman ainsana ei loe. Uimerdab hoopis. On selline unine, aga taibukas. Suuman mängib “Onu Remuse lugudes” Jänest.
Etendus algab, ja kohe esimestest hetkedest võtab Suuman, õigemini Jänes, etenduse enda õlgadele. Garderoobi uimasest näitlejast ei ole enam jälgegi. On jänese jäljed vaid. Laval valitseb elevus ja elusus. Meisterlikkus ja vanameisterlikkus. Vaatan ja imestan. Suuman teeb igast Jänese jutust omaette numbri. Hüppab, kargab ja on lihtsalt edev. Kuidas tal äkki nii palju energiat jätkub!
Siin on vist mitu põhjust. Kõigepealt mõtleb ta sellele, kuidas saalitäiest lastest võiks kunagi teatrisse tahtev publik saada. Suuman teab, et kui ta valetab, siis mõni ehk ei tule enam kunagi teatrisse. Ta kutsub lapsi jänesetembu eest endale aplodeerima. Teeb seda nii, et arglik aplaus paisub lõpuks ovatsiooniks.
Maksim Gorki näidendis “Põhjas” räägib Näitleja, et aplaus mõjub nagu viin. Ju ongi nii.
Pärast lasteetendust räägib Suuman, et on endale ilmselgelt liiga suure koormuse võtnud. Etendused ja uue tüki proovid. Sinna, nagu ta ütleb, ei kõlba ette valmistamata minna. Õhtul on aga teine – “Täismäng”– mängida.
Seda tükki esitatakse Rakveres 180. korda. “Täismängul” on lausa oma fänniklubi. Ja seltskondades kasutatakse sellest nopitud lõike.
Toomas Suuman sai Karl Adra preemia aasta tagasi.
Au hind 2003
Ugalas on esietendus. Lavakooli lõpetajad mängivad diplomietendust “Arkaadia”. Pärin Ugala näitlejalt Triinu Meristelt, miks ta mees Peeter Tammearu teatrisse ei tulnud. Selgub, et käis eelesietendusel. Nüüd on aga poegadega kodus.
Triinu silmades liigub valuskummaline sähvatus, kui pärin, kuidas ta Ugalast tagandatud mehel läheb. Mitte palju aega tagasi kirjutas Peeter Tammearu, et tal pole täisealiseks saamisest saati sellist seisu olnud. “Pole midagi ette valmistada või kirjutada-instseneerida. Asjad, mis on valmis ja ootavad, on valmis ammugi.”
Triinu ütleb õnneks, et on Peetri üle uhke. Et Peetril on omadus end rasketes oludes mitte käest lasta. Ja seda ka, et nüüd olevat tal mitu lavastamispakkumist ja näitlejatööd ootamas. Peeter Tammearu sai Karl Adra auhinna esimesena 2003. aastal.
Sesse vana Kaarupi nimega austatute ritta kuuluvad peale eelnimetatute veel Anu Lamp, Aarne Üksküla, Tõnis Rätsep, Kalju Orro ja Guido Kangur.
Hindamatu teatriausus
Hiljutisel raamatute “Teatrielu 2007” ja “Teatrielu 2008” esitlusel rääkisid teatriteadlased ja toimetajad Ott Karulin ja Madis Kolk käibetõdedest, muu hulgas teemal, miks eesti teater ei riski.
Ajakirja Teater. Muusika. Kino peatoimetaja Madis Kolk selgitas, mida ta mõtleb riski all, ükskõik mis alal. “Ma ootan, et teatris mindaks lõpuni. Risk avardab piire /---/. Risk võetakse sellel hetkel, kui ollakse jõudnud sellele piirile, kus professionaalsed oskused, tarkus... kõik on mängu pandud. /---/. Riske võetakse seal, kus kogu pagas on mängus ja peab edasi saama. Riskimine tähendab lõpuni minekut.”
Teoreetikute juttu kuulanud Ain Lutsepp ütles selle peale: “Eesti teater tegeleb vaimu kokku panemisega ja see on tänases päevas eriti oluline. Sõjaväljal riskitakse eluga. Risk teatris ei tohi muutuda ärapanemiseks.”
Kirjanik Jaan Kaplinski vastab küsimusele, mis teater on, miks teater on, nõnda: “Ma arvan, et teater on midagi ürginimlikku, lähtub meie bioloogiast, inimese võimest teistesse “sisse elada”, mõista teist endasugusena, jagada tema tundeid, mõtteid. See on omadus, mis on teinud inimesest inimese.
Teatris on igasuguse kunsti põhilisi lähtekohti, temas on paljude hiljem eraldunud kunstide elemendid: muusika, laul, tants, pilt.
Muidugi polnud ürgne teater seda mis praegune, ürgse teatri analoogiaid võime leida šamaanide seanssides, handi-mansi karupeiedes jms. Miks teater? Ilmselt aitab ta meil siis olla inimesed, võib-olla olla rohkem inimesed, liidab ja lähendab meid üksteisele.”
27. märtsil tähistab kogu maailm teatripäeva. Kas meid on kuulda?
“See ei ole mitte väga suur saal, 700kohaline, näitlejat peab olema kuulda igasse selle serva,” ütleb Voldemar Panso teatripäeva, 27. märtsi saate telereklaamis.
Rahvusvaheline teatripäev Tartus
- Albumi “Vanemuine 140” esitlus (väljaandja Vanemuine).
- Ülo Tontsu kriitikakogumiku “Liiga palju head teatrit” esitlus (väljaandja Eesti Teatriliit).
Viljandis
- 26. märtsil toimub Viljandis Pärimusmuusika Aidas konverents teatri- ja draamaõpetuse huvilistele “Teater kogukonna hüvanguks”. Konverents on jätkuks 2007. aastal Viljandis toimunud konverentsile “Teater kooli, kool teatrisse”.
